Eesti tööturg on viimase viieteistkümne aastaga tundmatuseni muutunud. Kui 2009. aastal, mil töölepingu seadus vastu võeti, tundus see edumeelne, siis nüüdseks on tööelu muutunud, inimeste ootused, töövormid ja elurütmid on teisenenud. Me elame ajastul, mil paindlikkus ja valikuvabadus on sama tähtsad kui stabiilne sissetulek, kirjutab riigikogu liige Madis Timpson.
Tänapäeva töötaja ei ole tihti enam vaid ühe ettevõtte palgal täiskohaga ja kaheksa tundi päevas. Paljud teevad tööd projektipõhiselt, osakoormusega, mitme tööandja juures või kombineerivad töö- ja õppimisperioode. Samal ajal vajavad tööandjad rohkem paindlikkust, et reageerida hooajalistele muutustele ja tellimuste kõikumisele.
Kui seadus jääb ajale jalgu, hakkavad inimesed ja ettevõtted otsima kõrvalteid: sõlmima käsunduslepinguid või töötama ümbrikupalga eest. See aga tähendab, et töötajatel pole elementaarseid tagatisi: neile pole tagatud ravikindlustus, puhkus ega miinimumtasu.
Paindlik tööleping aitab seda vältida. See annab mõlemale poolele vabaduse ja samal ajal kindluse: töötajale garanteeritud miinimumtundide kujul ja tööandjale võimaluse pakkuda lisatunde vastavalt vajadusele.
Paindlik tööaeg on seejuures võimalus, mitte kohustus. Töölepingu seaduse muudatused loovad võimaluse sõlmida paindliku tööajaga lepinguid. See tähendab, et tööaeg ei pea enam olema jäigalt fikseeritud, vaid seda võib määratleda vahemikuna – näiteks koormus 0,25–0,75 või 0,5–1,0.
Sellise leppe puhul on töötajal alati tagatud kokkulepitud miinimumtunnid ja kindel sissetulek, kuid lisatunde tohib teha vaid siis, kui mõlemad pooled soovivad. Rõhutan just seda, et mõlemad osapooled peavad nõus olema.
Ametiühingu väited, nagu tooks see kaasa kõikuva töökoormuse ja ebastabiilse palga, ei pea paika. Vastupidi: paindlik tööleping pakub rohkem kaitset, kui pakuvad praegused käsundus- või alltöövõtulepingud, mida ettevõtted on seni olnud sunnitud paindlikkuse saavutamiseks kasutama.
Mul on hästi meeles, kui 2009. aastal kehtestati uus töölepingu seadus, mille valmimisse oli olnud ka minul võimalus justiitsministeeriumis töötades panustada. Siis tundus see tõesti midagi uut ja progressiivset: tööelu muutus selgemaks, õigused ja kohustused said paremini kirja.
Tollane seadus oli omas ajas vajalik ja edumeelne, kuid sellest on möödas juba üle viieteistkümne aasta. Nüüd on kõik sootuks teistmoodi: kaugtöö, digiplatvormid, osalise tööaja lahendused ja projektipõhine töö on saanud igapäevaelu osaks. Kui soovime olla majanduslikult edukad ja hoida Eesti ettevõtteid konkurentsivõimelisena, tuleb seadused viia vastavusse tööturu vajadustega.
Tööturu paindlikkus on majanduse kasvumootor. Paindlikud töölepingud ja oskustöötajate kaasamine välismaalt ei ole suvalised poliitikute ideed, vaid reaalsed lahendused, mida Eesti ettevõtjad on aastaid oodanud. Üle kümne aasta on uut seadust ette valmistatud, viimased neli aastat on seda kirjutatud. Tööstussektoris on praegu puudu sadu spetsialiste: keevitajaid, mehhatroonikuid, tehnikuid. Need ei ole madalapalgalised, vaid nõudlikud ja oskustel põhinevad ametid. Kui me neid inimesi Eestist ei leia, peame nad kaasama mujalt, et majandusel oleks võimalik kasvada.
Kõik see kokku – paindlik töökorraldus ja oskustöötajate kaasamine – aitab suurendada tootlikkust ja luua paremaid töökohti, mis kasvatavad meie ühiskonna üldist heaolu. Ma usun, et tark oleks mõelda sellele, kuidas tekitada riigile uut tulu, mitte sellele, kuidas võimalikult rohkem raha laiali jagada ja makse tõsta.
Olen ka ise tööandja rollis olnud ja võin omast kogemusest kinnitada: head töömeest hoiad sa kümne küünega kinni, tuled talle võimalikult palju vastu ja hoolitsed selle eest, et ta rahul oleks; sa ei alusta päeva mõttega, kuidas töövõtjat võimalikult palju kiusata.
Töölepingu seaduse uuendamine ei tähenda seniste õiguste kärpimist, vaid uue reaalsuse tunnistamist. See annab töötajatele rohkem võimalusi, tööandjatele rohkem selgust ja Eestile parema konkurentsipositsiooni. 2009. aastal olime tööelu uuendamise esirinnas. Nüüd, enam kui viisteist aastat hiljem, on aeg teha järgmine samm. Kui tahame, et Eesti majandus kasvaks ja inimesed tunneksid end tööl hästi, peame seaduse viima vastavusse tegeliku eluga.
Paindlik tööturg ei ole risk, vaid võimalus – võimalus töötada targemalt, inimlikumalt ja tulevikku vaatavalt.