Donald Trumpi juhitud Ameerika Ühendriikide kannapööre Atlandi-ülese julgeoleku tagajast erapooletuks rahuvahendajaks on Euroopale šokk, aga ei tohiks olla üllatus. President Trump teeb asju, mida on varem korduvalt lubanud ning mida suur osa analüütikutest on, kas institutsioonide tugevuse lootuses või soovmõtlemises ignoreerinud, kirjutab riigikogu väliskomisjoni liige Luisa Rõivas.
Viimaste nädalate avaldused, juba antud toetuse tagasi võtmise otsused ja fiaskoks kujunenud ovaalkabineti kohtumine president Zelenskõiga ei jäta ruumi kõhklusteks – Ameerika Ühendriikide roll Euroopa julgeolekus on muutunud. Ka juba aastaid kõiki NATO kokkuleppeid täitvate Balti riikide „probleemseks piirkonnaks“ nimetamine ei sisalda just kindlust. Loomulikult on jätkuvalt arvestatav tõenäosus, et USA avalik arvamus ja laiem poliitiline maastik tasakaalustab NATO olulisima liitlase positsiooni, aga sama kindlad kui mõne kuu eest me paraku enam olla ei saa.
„Meie“ asemel on tupiktee
On palju, milles ei saa president Trumpiga nõustuda. Iseenda või oma riigi ainuoluliseks kuulutamine on 2025. aasta globaalses maailmas igal juhul tupiktee, isegi kui see riik kuulub maailma võimsaimate sekka. Nii nagu löövad kaitsetollid valusalt ka Ameerika majanduse ja tarbija rahakoti pihta, ollakse ka julgeoleku tagamisel koos märksa tugevamad. Paradoksaalselt on seni ainus NATO artikkel 5 kasutamine olnud USA toetuseks 9/11 terrorirünnakute järgselt ning nii Ukraina, Eesti kui paljud teised Euroopa riigid on USA juhitud missioonidesse tugevalt panustanud.
Nõustuda ei saa ka sellega, et vaba maailma juhtriigile on kohane olla erapooletu vahemees agressorist sõjakurjategija ja oma maad ja rahvast kaitsva presidendi vahel. Verise agressiooni mistahes viisil legitimeerimine on ohtlik ja moraalselt vale. Kui sõjalise- ja rahalise abi piiramist Ukrainale võib veel kuidagi arusaadavalt kulukokkuhoiuga põhjendada, siis seni jagatud luureinfole ligipääsu keelamine Ukrainale ei ole võimalik ratsionaalselt selgitada.
Kui üldse lähiajalugu midagi on õpetanud, siis seda, et Venemaa diktaatoreid ei saa usaldada. Zelenskõi rõhutas ovaalkabinetis, et Putin on murdnud vaherahu lepinguid 25! korda, sh ignoreerinud omaenda allkirja. Ka läänes palju kiidetud Jalta kokkulepe ei toonud mingit kestvat ja õiglast rahu, Stalin mõrvas ja küüditas peale leppe sõlmimist miljoneid inimesi, sh eestlasi ja ukrainlasi.
On eksistentsiaalselt oluline, et sellised – üle väikeriikide peade sõlmitud – lepped ei saaks enam kunagi sündida. Liberaalse demokraatia väärtustel põhinev maailmakord on kindlasti ka Ameerika Ühendriikide ja kogu Euroopa huvides.
Aitab äratuskelladest, tegutseme!
Mõistagi tuleb Eesti ja kogu Euroopa poliitikutel ja diplomaatidel pingutada, et Ühendriikide administratsioonile Euroopa vaadet selgitada, aga selle kõrval on veelgi olulisemolla valmis ka ise hakkama saama. Eesti on juba alates 2014 . aasta kevadest (kui sõda Ukrainas algas) veennud Venemaa ohtu reaalse ja akuutsena võtma, alates 2022 on meid toonaste hoiatuste eest lõpuks ka tänatud ja tunnustatud.
Meie hoiatused on asjakohased ka praegu, olgu selleks üleskutse kiiresti ja otsustavalt suurendada toetust Ukrainale või Euroopa oma kaitsekulutusi. Soovmõtlemised ja rahustamised võiksid jääda minevikku, olukord on päriselt tõsine ja aeg on tegutseda. Eesti sõnadele lisavad kaalu nii meie varasemate sõnumite õigeks osutumine kui reaalsed teod. Kui kõik Euroopa riigid toetaks Ukrainat sama palju kui Eesti, me mitte ainult ei suudaks USA raha asendada vaid kahekordistada. Loomulikult ei ole ka Eesti 0,25% SKPstmingi ülempiir, suudame kindlasti veelgi enam.
Venemaast 12 korda suurema majandusega Euroopa on varem korduvalt tõestanud, et kriisi äärel suudame end kiirelt ja otsustavalt kokku võtta. Kümmekond aastat tagasi toetas Euroopa Liit Kreekat tänases väärtuses ca 3 korda suurema summaga kui on seni 3 aasta jooksul andnud Ukrainale (135 miljardit vs 400 miljardit). Olen kindel, et Kreeka sõbrad ei pahanda kui ütlen, et praegu on kaalul märksa enam ning ka panus lahenduseks peab olema märgatavalt suurem.
Ka meil Eestis on põhjust mõelda sellele, mida veel saaksime teha, et oma julgeolekut tagada. Peame suutma oma hääle teha kuuldavaks rahvusvaheliselt, et välistada mõttedki mõjusfääride poliitika tagasitulekust või Venemaa ees käeväristamisest ja peame suutma astuda veelgi pikemaid reaalseid samme Ukraina ja iseenda julgeoleku tugevdamiseks.