Viimastel nädalatel on rahvusvahelisel areenil toimunud kiired ja pingelised läbirääkimised selle üle, millisel moel võiks sõja Ukrainas lõpetada. USA teeb diplomaatilisi käike läbi Venemaa nõudmiste, justkui sillutades teed rahule. Euroopa suurriigid noogutavad kaasa – peaasi, et endal kodus oleks rahu, kirjutab Riigkogu väliskomisjoni liige Luisa Rõivas.
Ja üha rohkem tekib küsimus: kui palju sellest sünnib tegelikult Kiievi tahtest ja kui palju otsustatakse Ukraina eest, mitte koos Ukrainaga. Ning üha sagedamini tundub, et isegi see küsimus on kadumas – sammud tehakse ilma Ukrainat kaasamata ning neid esitletakse kui paratamatust.
Miks ma tunnen vajadust sellele tähelepanu juhtida? Euroopa ja sealhulgas Eesti on panustanud Ukraina võitlusesse tohutult – raha, relvaabi, humanitaarabi, kaitsevõimekuse kasvatamine, ka poliitilist ja moraalset tuge pakkudes. Me oleme seda teinud selleks, et agressioon ära ei tasuks, ning silmas pidades ka seda, et Ukraina võit on meie kõigi julgeoleku küsimus.
Seda valusam on näha, kuidas rahuplaanide raamistik kujuneb pigem Washingtoni laudadel Moskva juhiste järgi, mitte Kiievis. Jah, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia sekkuvad detailides, aga üldine suund tuleb endiselt kolmnurgast, mis jätab Ukraina ukse taha. Samal ajal sunnitakse Euroopa avalikkust ja partnereid pealt vaatama, kuidas laual kaalutakse isegi selliseid variante, mis lähevad Ukraina huvidega totaalselt vastuollu.
Euroopa liidritel on väga selge ajalooline valik: kas seista otsustavalt Ukraina kõrval või teha meie eluaja kõige suurem geopoliitiline viga. Me ei tohi lasta Ukrainale peale suruda „hädalahendusi“, mis ohustavad nii Ukraina, Eesti kui ka kogu Euroopa julgeolekuhuve.
See ei ole lihtsalt Ukraina küsimus. See on küsimus sellest, kas Lääs seisab selle eest, mida oleme lubanud.
Venemaa on rikkunud kõiki relvarahusid – miks peaks seekord olema teisiti?
Kui räägime rahulepetest, mis eeldavad Venemaa sõnapidamist, peame alustama lihtsast tõsiasjast: Venemaa on rikkunud pea kõiki varem sõlmitud relvarahusid.
Minsk I ja Minsk II murenesid juba tundide ja päevade jooksul. „Humanitaarsed pausid“ osutusid sõjatrikiks sõna otseses mõttes. Jõulurahu purustati järjekindlalt rünnakutega tsiviiltaristu vastu. Energiainfrastruktuuri rünnakuid puudutavaid kokkuleppeid on Venemaa samuti eiranud kümneid kordi.
Küsimus ei ole enam selles, kas Venemaa võib kokkuleppeid rikkuda – see on ammu tõestatud. Küsimus on, kuidas ehitada rahuplaan, mis ei lase tal seda uuesti teha.
See tähendab päriselt toimivaid, mitte sümboolseid järelevalvemehhanisme, rahvusvahelist kohalolu ning julgeolekugarantiisid, mis ei sõltu Moskva tujude muutumisest, vaid Lääne otsusest. See eeldab Ukraina täielikku kaasamist igasse punkti.
Teisipäeval Berliini julgeolekufoorumil kõlanud Saksamaa välisministri Johann Wadephuli sõnad – et luureteenistuse hinnangul loob Venemaa hiljemalt 2029. aastaks võimekuse rünnata NATOt – peaks kõlama valju sireenina iga Euroopa poliitiku kõrvus. See ei ole järjekordne „teoreetiline võimalus“. See on suurima Euroopa majandusriigi ametlik julgeolekuhoiatuse toon. Ja lihtne sõjaline loogika ütleb ka seda, et suurel osal Venemaa sõjaväest hoitakse praegu lahinguvalmidust; neil ei ole põhjust seda jõudu laiali saata, kui seda saab „töös“ hoida.
Kui Venemaa saab Ukrainas kätte midagi, mida ta lahinguväljal välja võidelda ei suutnud, siis ta ei lõpeta, vaid aina jätkab. See muudab iga järeleandmise mitte ainult Ukraina ohuks, vaid otseseks ohuks Eestile, Lätile, Leedule, Poolale ja kogu NATO-le.
Eesti ei saa lubada, et meie partnerid käsitlevad Ukraina territooriumi kaubana. See on kogu regiooni julgeolekurisk. Euroopa panustas Ukraina võitu, sest sai kohe aru: kui Ukraina kaotab, võidab agressioon. Ja kui agressioon võidab, kaotame meie kõik.
Seetõttu on eriti valus näha, kuidas maailm istub praegu otsekui PÖFFi esireas, samal ajal kui kinoekraanil esilinastub „väärtfilm“, milles peategelane Ukraina surutakse vastu võtma tingimusi, mida nad ise pole sõnastanud.
Kui me sellel juhtuda laseme, reedame Ukraina. Reedame oma väärtused. Ja anname signaali, et agressor võib oma tahtmise läbi suruda diplomaatia „varjus“ – kuigi tänaste sammude puhul ei vaevuta isegi varjama.
Eesti on olnud üks järjekindlamaid Ukraina toetajaid. Meil ei ole luksust vaikida, sest meie kogemus, ajalugu ja meie geograafia kohustavad meid ütlema välja: Ukraina saatust ei saa otsustada ilma Ukrainata. Ja kindlasti ei saa see olla Venemaa dikteeritud raamistik.
Rahu ei tohi ehitada illusioonidele. See ei tohi olla kompromiss, kus Ukraina maksab oma territooriumi, julgeoleku või tulevikuga. See ei tohi olla dokument, mis lubab Venemaal mõne aasta pärast uut rünnakut alustada – täpselt nii, nagu Saksamaa ohuhinnang juba hoiatab. Rahulepe ei tohi muutuda järjekordseks variatsiooniks Molotov–Ribbentropi pakti loogikast, kus väiksema riigi saatus otsustatakse suurriikide tagatubades.
Eesti peab seisma selle eest, et Ukraina on läbirääkimiste keskmes ja et rahu ei tule Ukraina arvelt. Agressiooni ei premeerita ja Euroopa ei lase end petta illusoorsetest lubadustest, mida Venemaa niikuinii täitma ei hakka.
Eesti peab seisma selle eest, et Ukraina võit ei ole lihtsalt Ukraina võit. See on kogu Euroopa ja kindlasti Eesti võit.
Selle nimel ei tohi me lasta Ukraina tulevikku maha müüa – mitte meie silme all, mitte tagatubades, mitte mingitel tingimustel.
Eesti ülesanne on nõuda õiglast rahu, mitte odavat kokkulepet.