Eesti otsus tõsta kaitsekulud üle viie protsendi SKT-st on ajalooline ja õige. Oleme astunud suure sammu edasi – aga sellest ei piisa. Kaitsevägi ei saa olla ainus, kes Eesti kaitsmiseks valmistub, kirjutab riigikogu liige Luisa Rõivas.
Kui me tahame tõesti tagada, et Eesti jääb vabaks ja turvaliseks, peab valmisolekust saama kogu ühiskonna mõttemuster, mitte ainult kaitseväe kiiresti kasvav eelarverida.
Parim viis sõda ära hoida on selleks valmistuda. Just nii ütlesid ukrainlased, kelle juurde mul on olnud võimalus mitmel korral sõja ajal minna. Rindejoonel olles sain oma silmaga näha, kuidas iga päev, iga otsus ja iga valik sõltub sellest, kui hästi on ühiskond tervikuna valmis.
See ei ole ainult tankide või HIMARSite küsimus. See on oleneb sellest, kui kiiresti suudab ühiskond kriisile vastata, kui palju tal on sisemist vastupidavust ja kui palju me oleme päriselt valmis. Me ei saa enam lubada endale rahuuimas tukkumist, kus loodame, et piisab vaid suurtest summadest ja sõjaväelaste pingutusest.
Ühiskonna kerksuse saavutamiseks tuleb üle vaadata kõik reeglid ja protseduurid, mis praegu aeglustavad meie reageerimisvõimet või takistavad kaitsetahet kasvamast. Nii nagu oleme asunud vähendama bürokraatiat ettevõtluses, peame tegema sama ka riigikaitses.
Valmisolek sõltub igast detailist
Näiteks: miks on aastal 2025 endiselt nii, et ainult kaitseliitlastel võib olla varustus ja teenistusrelv kodusel hoiul, aga mitte aktiivsel reservväelasel, kes regulaarselt õppustel käib? Me räägime inimestest, kes on saanud väljaõppe ja kellelt oodatakse esimestena reageerimist. See on lihtne muudatus, mis ei nõua palju, kuid saadab selge sõnumi: me usaldame oma inimesi ja võtame nende valmisolekut tõsiselt.
Teine näide: miks ei või Kaitsevägi väeosa kohal keelualas lendavaid droone pikema jututa maha võtta? Arusaadav, et droon on eraomand, aga mitte kellegi põhiõigus ei ole keelualas lennata.
Julgeolekut ei saa ehitada siidikinnastes. Kaitseväe juhataja on õigesti öelnud: „Kõrgest lahinguvalmidusest üksi ei piisa – me peame olema valmis sõda võitma.“ Võitmiseks on vaja kogu ühiskonna tuge.
Arutelu Nursipalu laienduse ümber oli valus meeldetuletus sellest, kui haavatavad me oleme, kui suudame riigikaitselisi otsuseid venitada ja politiseerida aastateks, kuna väike, ent häälekas grupp suudab protsessi peatada. Me ei saa endale lubada veel üht sellist juhtumit – ja see ei tähenda, et rahva häält ei tohi kuulata. Vastupidi. See tähendab, et riik peab suutma paremini selgitada, kaasata ja lõpuks ka otsustada.
Ukrainas rindejoonel nägin ka seda, kui määrava tähtsusega on droonid. Mitte üksikute lahingute, vaid kogu sõjapidamise loogika mõttes. Droonid võimaldavad väikese hinnaga saavutada ülisuurt taktikalist ja isegi strateegilist eelist. Ukrainlastel kulub sõja neljandal aastal ca 4 miljonit drooni ja droonide arvele läheb juba 80% venelaste kaotustest.
Aus on öelda, et NATO ja Eesti on selles osas ajast maha jäänud. Meie lähenemine on ikka veel konservatiivne, aeglane, dokumentide ja hangete maailmas kinni. Kui me tahame oma kaitsevõimet päriselt uuendada, peame lisaks suurtükimoonale kiiresti ja julgelt investeerima ka droonide, elektroonilise sõjapidamise ja autonoomsete süsteemide võimekusse. Selleks tuleb appi võtta ka tehisintellekt.
Maailmas on olemas tehnoloogiad, mis suudavad läbi töötada tuhandeid stsenaariume, planeerida võimeid ja logistikat, leida nõrkusi ja anda soovitusi, mis pole inimvõimekuse piires. Me ei räägi enam ulmest – me räägime olemasolevatest tööriistadest. Aeg on need tuua Eesti kaitseplaneerimisse. Uute tehnoloogiate ja innovatsiooni – tulevikuvõime – väejuhatuse loomine Kaitseväes on väga õige samm, nüüd tuleb see ka päriselt võimestada.
Tagala peab olema kaitstud
Ja lõpuks – ükski sõdur ei lähe rindele rahuliku südamega, kui ta ei tea, kas tema perel on kodus turvaline. Tsiviilkaitse ei ole pelgalt humanitaarne küsimus, see on ka sõjalise vastupanu võimekuse osa.
Ukraina kogemus näitab, et inimesed ei kasuta varjendeid, kui need pole turvalised ning elementaarsete mugavustega varustatud. Me ei saa jääda lootma juhuslikele varjualustele ja lükata varjendite rajamist aastate taha, sest see võib hoone ehitust paar protsenti kallimaks muuta.
Tahtmata lugeja tuju liigselt rikkuda tuleb siiski tõdeda, et Tallinn on Venemaa piirile oluliselt lähemal kui Kiiev ning Eesti õhutõrje võimekus (mida on oluliselt vähem kui Ukrainal) on planeeritud eeskätt väeosade, mitte linnade kaitseks. Sõda ei tule kutsumise peale. Aga rahu ei püsi lootuse jõul. See püsib tahte, valmisoleku ja tegutsemise toel. Me ei tohi jääda ajast maha. Me mitte ainult ei või, vaid me peame õppima Ukrainalt – nii riigi, ühiskonna kui ka kaitseväe tasandil. Aeg ei tööta meie kasuks. Aga meie saame otsustada, et me oleme valmis.