Neljapäeval avalikustatud hariduskulude raport pakub riigile mitmeid peeglisse vaatamise kohti. Näiteks annaks isegi paariprotsendiline investeeringute osakaalu vähendamine inimeste kasuks haridussüsteemis märkimisväärse efekti, kirjutab Liina Kersna.
Neljapäeval avalikustatud hariduskulude raporti järeldused kinnitasid ootuspäraselt juba ammu teada fakti meie kõrgetest hariduskuludest võrreldes teiste Euroopa riikidega. Samuti seda, et oma kõrgelt kvalifitseeritud õpetajate palkadega jääme nii Euroopas kui ka OECD riikide seas viimaste sekka.
Raport kinnitab, et oma hariduselus oleme väärtustanud pigem õpikeskkonda ja -vahendeid kui inimesi, kes seisavad klassi ees. Samas ju teame, et mitte ükski kuitahes uhke koolihoone ega labor iseenesest ei taga kvaliteetset haridust. Hea haridus sünnib läbi õpetaja, läbi eeskuju ja usaldusliku suhte.
Suurim panus, mida avalikustatud raport saab anda, on koolipidajate ühine mõistmine, et vaimne keskkond on õppimise juures kordades olulisem kui füüsiline. Õppimiseks vajaliku turvalise vaimse keskkonna loob kvalifitseeritud ja motiveeritud õpetaja. Reaalsus on paraku aga see, et ilma kvalifikatsioonita õpetajate arv on meil viimase kaheksa aastatega enam kui kaks korda kasvanud ning värskete PISA tulemuste põhjal oleme õpetaja toetuse indeksi edetabelis alles 64. kohal.
Muidugi vajas meie nõukaajast tulnud koolivõrk hädasti kaasajastamist. Võib ju öelda, et selle raha eest oleks võinud planeerida rohkemate koolimajade ehitamise ja renoveerimise. Meil on senimaani veel üksjagu koolimaju, kus aeg oleks justkui 30 aastaks seisma jäänud. Nende hulgas ka koole, mis lapsi täis ning kus töötab palju õpetajaid. Näiteks Jakob Westholmi Gümnaasiumi direktor kutsus neljapäeval oma sotsiaalmeediakontol üles, (nagu omal ajal Lennart Meri piinlikult räämas Tallinna lennujaamas), tegema pressikonverentsi 20 aastat “ajutisel pinnal” toimivates nende kooli algklasside tualettruumides.
On loogiline, et kui me soovime väärtustada eelkõige inimesi, siis peame muutma oma hariduskulude struktuuri. Isegi paariprotsendilise investeeringute osakaalu vähendamine inimeste kasuks annaks märkimisväärse efekti. Kindlasti tähendab see ka koolivõrgu korrastamist – efektiivsemat ruumikasutust kodulähedastes lasteaed- algkoolides ja põhikoolides ning riigi vastutusel olevates põhikoolijärgsetes õppeasutustes. See ei tähenda, et me ei tohiks või ei peaks üldse majadesse investeerima. Kindlasti peame, sest kõik lapsed ja õpetajad väärivad häid õppimis- ja töötingimusi. Kui näiteks oma koolivõrgu korrastanud Tartu linn teeks korda kõik oma koolid, läheks see maksma üle 300 miljoni euro.
Kui neljapäeval tõusis teemaks, et ülemaailmses võrdluseski erakordselt uhke MUBA ehitamiseks kulunud ca 35 miljonit eurot oleks võinud jagada laiali hoopis õpetajatele palkadeks, siis tuletame meelde, et see kõrgkultuuri kasvulavaks loodud hariduspalee ehitati ikkagi Euroopa maksumaksja raha eest, mida poleks kuidagi saanud õpetajate palkadeks kasutada.
Euroopa maksumaksja toel on meil olnud võimalus ehitada lisaks veel 23 väga kaasaegset riigigümnaasiumit, enne seda said uue kuue samas suurusjärgus kutsekoole. Kõigis maakondades on nii kutsehariduskeskused kui ka riigigümnaasiumid. Mõlemad on riigi pidada, kuid toimivat koostööd kutsekoolide ja riigigümnaasiumide vahel ei ole me suutnud käima saada. Suures pildis on meil nii akadeemiliseks kui ka rakenduslikuks keskhariduseks korralik taristu olemas. Investeeringud hoonetesse on tehtud, nüüd tuleb keskenduda sisule. Aastaks 2027 peaks valmima nii keskharidusseadus kui ka ühised õppekavad põhikoolijärgse hariduse andmiseks.
Lisaks tõi raport selgelt välja, et Eestis on alahinnatud ja alarahastatud rakenduslik haridus nii kesk- kui ka kõrghariduse tasandil. Soomes näiteks läheb peale põhikooli lõppu kutsekeskharidusse kolm korda rohkem noori kui meil. Eestis on kutsehariduskeskustest kujunenud pigem täiskasvanute täiendkoolituskeskused – seal õppijatest rohkem kui pooled on vanemad kui 19 aastat. Samuti toob raport välja, et ka rakenduskõrgkoolid on võrreldes ülikoolidega alarahastatud. Tuletame meelde – rakenduslik haridus on juba aastaid riigi pidada. See on peeglisse vaatamise koht.
Neid peeglisse vaatamise kohti on veelgi. Õnneks on meil nüüd üsna detailne pilt, mille põhjal järeldusi teha ning lahendusi otsida.