On südamest kahju, et nii haridusleppe kui ka sellest sündinud seadusemuudatuste protsess on usalduse loomise asemel haridusvaldkonna asjaosaliste vahel kasvatanud hoopis umbusku, kirjutab riigikogu liige Liina Kersna.
Riigikogu võttis selle aasta eelviimasel istungil vastu kaua arutatud ning vaieldud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, millega muu hulgas kehtestasime õpetajate karjäärimudeli. Tõsi, seadus ütleb õpetajate karjäärimudeli kohta vaid ühe lause: õpetajatele antakse kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidel põhinev karjääriaste, mis toetab nende kutseoskuste arendamist ja ametialast karjääri kujundamist. Karjääriastmete nimetused, palgakoefitsiendid ning karjääriastme andmise tingimused kehtestab vabariigi valitsus.
Valitsuse määruse eelnõu on arusaadavatel põhjustel koostatud haridusleppest lähtudes, sest lisaks haridustöötajate liidule, koolijuhtide ja eraüldhariduskoolide ühendusele pani sellele leppele allkirja ka valitsuse esindaja ehk haridusminister, kes oli kogu protsessi eestvedaja.
Mäletatavasti otsustasid kohalikud omavalitsused leppega mitte liituda, kuna siis oli lisaks sisulistele probleemidele ka ebakindlus, kas riik täidab oma lubadust suurendada õpetajate palga diferentseerimisfondi nii palju, et selle toel saaks kokkulepitud palgakoefitsiente rakendada.
Hariduslepe sündis hoolimata vastuseisust ning sellest lähtudes on plaan kehtestada neljaastmeline kindlate palgakoefitsientidega mudel: alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja meisterõpetaja.
Miks tekitas see lahendus nii palju kriitikat? Esiteks, valitsuse esitatud karjäärimudel jättis täiesti välja kvalifikatsioonita õpetajad. Hoolimata sellest, et 70 protsendil alustavatest õpetajatest ei ole õpetaja ametiks vajalikku kvalifikatsiooni. Seega vajavad just nemad erilist tuge, et klassi ees hakkama saada ja samal ajal saada ka kvalifikatsioon. Lisaks sellele, et nendega ei arvestatud karjäärimudelis, tagas seaduseelnõu õpetajate miinimumpalga vaid kvalifikatsiooniga õpetajatele.
Teiseks sai laialdast kriitikat ka vanemõpetaja astmes paralleelsüsteemi kehtestamine õpetaja kutsesüsteemi kõrvale, mis loob koolidele lisabürokraatiat. Ehk siis koolid peavad moodustama vanemõpetaja astme andmiseks kolmeliikmelised komisjonid, kuhu kuuluvad direktor, koolipidaja esindaja ja üks õpetaja. Prognooside kohaselt võiksid vanemõpetaja astme saavutada pea 30 protsenti õpetajaskonnast ehk ligi 5000 õpetajat.
Riigikogu tegi valitsuse eelnõusse olulised muudatused. Haridus- ja teadusministeeriumi ning huvigruppidega kolm kuud läbi rääkides jõudsime kokkuleppele nii menetluses olnud seaduse kui ka karjäärimudeli muudatustes.
Esiteks tõstsime esile need kvalifikatsioonita õpetajad, kel on sobivate tingimuste juures nii teoreetiline kui ka praktiline võimalus lähiaastatel saavutada kvalifikatsioon. Tegime ministeeriumiga kokkuleppe, et alustava õpetaja astmele kvalifitseeruvad ka õpetajakoolituses õppivad õpetajad ja magistrikraadiga või seda omandavad õpetajad. Ehk siis neile õpetajatele peab olema alustava õpetaja astmel tagatud mentor ja võimalus 25 protsenti tööajast pühenduda kvalifikatsiooni omandamisele. Lisaks saab nendega sõlmida praeguse üheaastase lepingu asemel ühel korral kolmeaastane leping ning neile on tagatud õpetaja miinimumpalk.
Kokku puudutab see 4200 kvalifikatsioonita õpetajast pooli ehk 2100 õpetajat. Ülejäänud kvalifikatsioonita õpetajatel on kas keskharidus või bakalaureusekraad. Viimaseid on tuhatkond, nad saaksid alustava õpetaja astmele kohe, kui nad läheksid õppima. Keskharidusega õpetaja kvalifikatsioonitee on pikem, sest kvalifitseeritud õpetajal peab olema magistrikraad.
Seega, loodava õpetajate karjäärimudeli suur eelis võrreldes praeguse olukorraga on alustavatele õpetajatele paremate töötingimuste loomine. Viimastel aastatel oleme näinud murettekitavat trendi, kvalifikatsioonita õpetajate osakaalu järjepidevat kasvamist. Viimastel andmetel on kvalifikatsioonita õpetajaid 24 protsenti. On kriitiliselt tähtis, et me üheskoos looksime õpetajatele, kel on kutsumus olla õpetaja, aga kvalifikatsiooni veel ei ole, paremad tingimused kvalifikatsioon saada.
Teiseks, kultuurikomisjon oli seisukohal, et vanemõpetaja astmel tuleb paralleelsüsteemid esimesel võimalusel kaotada, aga selleks on vaja võimestada õpetajate liitu, kes on kutseandja.
Ka kehtiv õigusruum lubab kutseandjal moodustada piirkondlikke hindamiskomisjone. Õpetajate liidul on neid kolm: Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kui me soodustame seda, et karjääripöörajad omandaksid õpetaja kutse ning pakume kõrgemat miinimumpalka nii vanem- kui ka meisterõpetajatele, kasvab loodetavasti kutsetaotlejate arv. Selleks, et rohkem õpetajaid sooviks ja saaks kutset taotleda, on vaja rohkem koolitatud inimesi, kes suudavad ühtsete standardite alusel hinnata nii õpetaja, vanemõpetaja kui ka meisterõpetaja kutse taotlejaid. See võtab aega, aga ministeerium lubas, et sellega tegeletakse.
Kas õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks on piisavalt raha? Loomulikult peab riik tagama õpetajate palga diferentseerimiseks vajaliku raha, seda järgmise aasta riigieelarves ka tehti. Õpetajate palga diferentseerimise fond tõuseb järgmisel aastal 20 protsendilt 22 protsendile ning aastaks 2028 jõuab see 24 protsendile. Ideaalis võiks diferentseerimisfond olla 25 protsenti õpetajate palgafondist.
Kuigi ministeeriumi arvestused näitavad, et sellest lisarahast peaks karjäärimudeli rakendamiseks piisama, on kohalikud omavalitsused pigem skeptilised.
Kas tegemist on sisulise karjäärimudeliga või pigem palgaastmestikuga? Minu hinnangul on praegu tegemist pigem palgaastmestikuga. Kui eesmärk oli luua õpetajate palgaastmestik, oleks pidanud seda tegema puhtalt kutsesüsteemi põhjal. On igati põhjendatud, et vanem- ja meisterõpetajatel on kõrgem miinimumpalk. Kuid karjäärimudel, mida on õpetajate seas pikalt oodatud, peaks olema midagi enamat kui koefitsientide tabel – see peaks toetama õpetaja arenguteed, rolle ja vastutuse kasvu, mis ei pruugi olla seotud kutsesüsteemiga.
Minu eelistus õpetajate karjäärimudelist oleks olnud lahendus, milles olime varem kokku leppinud nii õpetajate järelkasvu tegevuskavas kui ka haridusvaldkonna arengukavas: igas koolis peab olema õpetajate karjäärimudel, kuid selle konkreetne sisu peaks kujunema kooli või koolipidaja ühisel otsusel. Riik saanuks kehtestada kohustuse ja üldised põhimõtted, jättes koolidele paindlikkuse arvestada oma suuruse, profiili ja õppijate ning õpetajaskonna eripäradega.
Lõpetuseks. Mul on südamest kahju, et nii haridusleppe kui ka sellest sündinud seadusemuudatuste protsess on usalduse loomise asemel haridusvaldkonna asjaosaliste vahel kasvatanud hoopis umbusku. Kutsun üles väärtuspõhiste vastandumiste asemel otsime ühisosa.
Usun, et meid kõiki ühendab soov pakkuda Eesti lastele väga head haridust. See eeldab professionaalseid õpetajaid, kelle arengut ja panust süsteemselt toetatakse. Neile, kes alles liiguvad kvalifikatsiooni poole, tuleb luua reaalsed ja õiglaselt toetatud võimalused see saavutada. Seda vastuvõetud seadus jõudumööda ka teeb.