Mitte ükski kohalik omavalitsus ei tohi ilma lapsevanema nõusolekuta suunata eestikeelset last vene õppekeelega kooli. Eestikeelsele õppele üleminek ei tohi olla parteipoliitiline kurikakaklus, kus kaotajaks ei ole mitte üksteist siniseks peksnud möirapullid, vaid meie oma noored, kirjutab .
Eestikeelsele haridusele üleminekul peame hoidma meeles meie 31-aastase põhiseaduse kaht olulist põhimõtet: esiteks seda, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel ja teiseks seda, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.
Seega, mitte ükski kohalik omavalitsus ei saa ega tohi ilma lapsevanema nõusolekuta suunata eestikeelset last vene õppekeelega kooli. See, kui kooli peale õpib eesti keeles kaks klassi – esimene ja neljas –, ei tee veel koolist eestikeelset kooli. Selleni jõudmiseks on pikk ja käänuline tee minna, mis nõuab teelolija järjekindlust ja pühendumust.
Tallinn on aastaid eestikeelsele õppele üleminekut politiseerinud, otsides süüdlasi ja tegeledes näilisusega. Läbi aastate on pealinna juhid süüdistanud riiki, et nemad ei saa oma koolides eestikeelset õpet tagada, sest polevat õpetajaid ega metoodikaid.
Õpetajate puudus on meil tõesti, kuid venekeelseid õpetajaid ei ole Eesti riik juba aastakümneid koolitanud. Õpetajaõpe ülikoolides toimub eesti keeles. Ja meil on enam kui kümme aastat kasutusel teaduspõhine keelekümblusmetoodika, mida kasutavad mitmed haridusasutused üle Eesti ja mille kasutamist on riik omalt poolt toetanud. Ja see metoodika tõesti toimib, kui seda süsteemselt rakendada.
Süüdistamiste kõrval on Tallinn näpuotsaga ja näilisuse eesmärgil midagi teinud. Näiteks Lasnamäe Gümnaasiumis, kus õpib 1300 õpilast ja mida juhtis aastaid praegune Tallinna haridusvaldkonna abilinnapea Andrei Kante, õppis keelekümblusklassides alla 200 õpilase. Alla 200 õpilase 1300-st.
Loomulikult peegeldasid traagilist olukorda ka põhikooli eksamite tulemused, kus vähem kui pooled lõpetajatest suutsid pärast üheksat aastat õppimist Eesti pealinna koolis sooritada eesti keele teise keelena eksami B1 tasemel, mis on tõesti algeline keeletase.
Lasnamäe Gümnaasiumi vahetus läheduses tegutseb Suur-Pae lasteaed, kus kasutatakse juba pea kümme aastat keelekümblust, aga sealsed lapsed peavad kooli minema venekeelsetesse klassidesse, sest linn ei ole suutnud pakkuda neile lastele, kes on õppinud rääkima eesti keeles, keelekümblusklasse.
Suur töö, mis on alushariduses pühendunult tehtud, selleks, et pakkuda noortele võrdseid võimalusi, läheb vett vedama kui lapsed jätkavad õpinguid venekeelses keskkonnas. See on vene emakeelega noorte suhtes kuritegelik. Teame uuringutest, et vene õppekeelega noorte õpitulemused on nõrgemad ja nende võimalused nii edasisel haridusteel kui ka tööturul on eestikeelse hariduse saanud noortega võrreldes väiksemad.
Aasta enne eestikeelsele õppele üleminekut alushariduses ning esimestes ja neljandates klassides, on Tallinn (lõpuks ometi) võtnud vastu omapoolse kaheaastase tegevuskava lasteaedade ja koolide toetamiseks. Tegevuskavas on mitmeid häid algatusi, mida oleks pidanud tegema juba aastaid tagasi, näiteks abiõpetajate palkamine, õpetajate keeleõppe toetamine ning metoodiline tugi koolidele. Viimaseid on suures mahus pakkunud ja pakub ka riik, kuid koostöös kohaliku omavalitsuse kui koolipidajaga on see kindlasti oluliselt tulemuslikum.
Eestikeelsele õppele üleminek ei tohi olla erakonnapoliitiline kurikakaklus, kus kaotajaks ei ole mitte üksteist siniseks peksnud möirapullid, vaid meie oma noored. Me vastutame ühiselt selle eest, et iga Eestimaa noor saaks võimalikult hea hariduse, et end nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil teostada. Eneseteostus on teadagi oluline osa õnnelikult elatud elust ja meil on vaja, et noorte inimeste loomus saaks täielikult õide puhkeda