Haridusvaldkonnas on vähe teemasid, milles kõik oleksid ühel meelel. See, et meile on hädasti vaja õpetaja professionaalset arengut toetavat õpetajate karjäärimudelit, on olnud üks nendest vähestest. Aga kas me siis sellist õpetajate karjäärimudelit tahtsimegi? Sellele küsimusele annavad erinevad osapooled juba erinevaid vastuseid, kirjutab riigikogu kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna.
Ütlen otse, et minu isiklik eelistus oleks olnud teistsugune. Selline, milles olime minu ministriks oleku ajal õpetajate järelkasvu tegevuskavas valdkonnaga põhjalikult läbi rääkides kokku leppinud. Nagu ka haridusvaldkonna arengukavas. Selline, mis sätestaks, et igas koolis peab olema õpetajate karjäärimudel – selle kohustuse saab seaduses kehtestada –, aga selle, millises karjäärimudelis koolid oma meeskonnaga kokku lepivad, oleks võinud jätta kooli või koolipidaja otsustada.
Meie koolid ja õpetajad peavad tänapäeval hakkama saama aina mitmenäolisema klassiruumiga. Õpetajalt klassi ees nõuab see teinekord väga erinevaid spetsiifilisi oskusi. Kõigi nende oskuste põhjalikuks omandamiseks ei ole aga ükski inimene reaalselt võimeline.
Minu hinnangul on seetõttu ülimalt oluline toetada õpetajaid selles, et nad arendaksid endas erinevaid spetsiifilisi pedagoogilisi oskusi, et siis üksteist koostöiselt toetada. Näiteks õpetajate meeskonnast võiks leida inimesi, kes valdavad sügavamaid oskusi lugemisraskuste või siis teise emakeelega õpilaste õppe vallas.
Värske TALIS-e uuring ütleb, et põhjalikku sisulist koostööd teevad Eesti õpetajad pigem harva. Üldiselt püütakse hakkama saada omapäi. Aga see ei peaks nii olema.
Seesama TALIS-e uuring näitab veel, et lausa 45,5 protsenti õpetajatest kaalub lähiaastatel ametist lahkumist, noortest õpetajatest lausa pea pooled. Koolisisene õpetajate karjäärimudel avaks aga võimalused horisontaalseteks professionaalseteks arenguteks ehk karjääriks.
Loomulikult peab riik omalt poolt tagama õpetajate palga diferentseerimiseks vajalikud vahendid. Sel nädalal riigikogus vastu võetud järgmise aasta riigieelarves seda ka tehakse. Õpetajate palga diferentseerimise fond tõuseb järgmisel aastal 20 protsendilt 22 protsendile ning aastaks 2028 jõuab see 24 protsendile. Ideaalis võiks diferentseerimisfond moodustada 25 protsenti õpetajate palgafondist.
Nõustun, et vanem- ja meisterõpetaja kutse saajatel peaks olema tavapärasest õpetaja miinimumpalgast kõrgem miinimum, kuid seda palgaastmestikku ei peaks nimetama karjäärimudeliks. Kui eesmärk oli luua lihtsalt õpetajate palgaastmestik, siis seda oleks võinud teha puhtalt kutsesüsteemi pinnalt.
Kolmapäeval riigikogus teise lugemise läbinud seadus ütleb õpetajate karjäärimudeli kohta vaid ühe lause: õpetajatele omistatakse kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidel põhinev karjääriaste, mis toetab nende kutseoskuste arendamist ja ametialast karjääri kujundamist. Karjääriastmete nimetused, palgakoefitsendid ning karjääriastme omistamise tingimused kehtestab valitsus.
Seega jätab seadus karjäärimudeli sisustamiseks suhteliselt avarad raamid, andes koolidele vabaduse luua oma vajadustele vastavad õpetajate karjäärimudelid. Valitsuse määruse kavandi on haridus- ja teadusministeerium arusaadavatel põhjustel koostanud lähtudes haridusleppes kokkulepitust:
- Õpetajate karjäärimudel koosneb neljast astmest: alustav õpetaja ja õpetaja, kelle palgaastmestikuks on 1, vanemõpetaja, kelle palgaastmestik on 1,1 ja meisterõpetaja, kelle palgaastmestik on 1,3 õpetaja miinimumpalgast.
- Õpetajate karjäärimudel on mõeldud vaid kvalifikatsiooniga õpetajatele.
- Vanemõpetaja karjääriastet saab õpetaja taotleda nii koolis moodustatud komisjonilt kui ka kutsesüsteemi kaudu, kus on vanemõpetaja kutse.
Haridusleppe initsiatiivi eesmärk oli üllas – püüda üheskoos kokku leppida olulistes haridusvaldkonna küsimustes –, aga tulemus paraku kõike muud kui konsensuslik. Kogesime seda ilmekalt viimase kolme kuu jooksul kultuurikomisjonis, kus haridusvaldkonnaga seotud osapooled olid valitsuse esitatud õpetajate karjäärimudeli suhtes valdavalt ülimalt kriitilised.
Peamiselt oldi kriitilised kahel põhjusel. Hoolimata sellest, et 70 protsenti alustavatest õpetajatest ei oma õpetaja ametiks vajalikku kvalifikatsiooni, jättis esitatud karjäärimudel täiesti välja kvalifikatsioonita õpetajad. Et klassi ees hakkama saada ja jõuda ka kvalifikatsioonini, vajavad just nemad erilist tuge. Lisaks sellele, et nendega ei arvestatud karjäärimudelis, tagas seaduseelnõu õpetajate miinimumpalga vaid kvalifikatsiooniga õpetajatele.
Karmi kriitikat pälvis ka koolidele lisabürokraatiat toov vanemõpetaja astmes paralleelsüsteemi kehtestamine õpetaja kutsesüsteemi kõrvale. Mis tähendab, et koolid peavad vanemõpetaja astme andmiseks moodustama kolmeliikmelised komisjonid, kuhu kuuluvad direktor, koolipidaja esindaja ja üks õpetaja, võimalusel meister- või vanemõpetaja.
Huvigruppide ning haridus- ja teadusministeeriumiga läbi rääkides jõudsime oluliste kokkulepeteni nii menetluses oleva seaduse kui ka karjäärimudeli muudatustes.
Esiteks tõstsime esile need kvalifikatsioonita õpetajad, kel on sobivatel tingimustel nii teoreetiliselt kui praktiliselt võimalus lähiaastatel jõuda kvalifikatsioonini. Leppisime ministeeriumiga kokku, et alustava õpetaja astmele kvalifitseeruvad ka õpetajakoolituses õppivad õpetajad ning magistrikraadi omavad või omandavad õpetajad. Ehk siis neile õpetajatele peab olema alustava õpetaja astmel tagatud mentor ja võimalus 25 protsenti tööajast pühenduda kvalifikatsiooni omandamisele.
Lisaks saab nendega praeguste üheaastaste lepingute asemel sõlmida kolmeaastased lepingud ning neile on tagatud õpetaja miinimumpalk. Kokku puudutab see 4200-st kvalifikatsioonita õpetajast pooli ehk 2125 õpetajat.
Kvalifikatsioonita õpetajaid, kellel kas keskharidus või bakalaureusekraad, on Eestis veidi üle kahe tuhande. Neist ligi 1200 on sellised, kes õppima asudes saaksid kohe alustava õpetaja astmele. Keskharidusega õpetaja – neid on meil samuti tuhatkond – teekond kvalifikatsioonini on pikem, sest kvalifitseeritud õpetajal peab olema magistrikraad. Seega on loodava õpetajate karjäärimudeli suur eelis võrreldes praeguse olukorraga alustavatele õpetajatele paremate töötingimuste loomine.
Viimastel aastatel oleme näinud, et kvalifikatsioonita õpetajate osakaal kasvab Eestis iga aastaga. On kriitiliselt tähtis, et looksime neile õpetajatele, kes tunnevad kutsumust olla õpetaja, kuid ei oma veel kvalifikatsiooni, võimalikult head tingimused kvalifikatsioonini jõudmiseks.
Kultuurikomisjon on seisukohal, et vanemõpetaja astmel tuleb paralleelsüsteemid esimesel võimalusel kaotada. Selleks on vaja võimestada kutseandjana toimivat õpetajate liitu.
Kehtiv seadusandlus lubab kutseandjal moodustada piirkondlikuid hindamiskomisjone. õpetajate liidul on neid hetkel kolm: Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kui me soodustame karjääripöörajate jõudmist õpetaja kutseni ning pakume kõrgemat miinimumpalka nii vanem- kui ka meisterõpetajatele, siis kindlasti kasvab ka kutsetaotlejate arv. Kui praegu on meil 76 vanemõpetaja kutsega õpetajat, siis ministeeriumi prognooside järgi võiks 30 protsenti õpetajatest ehk üle 5200 õpetaja järgnevatel aastatel jõuda vanemõpetaja staatuseni.
Selleks, et kutse taotlemise võimalus tuleks õpetajatele lähemale, vajame rohkem koolitatud inimesi, kes suudavad ühtsete standardite alusel hinnata kutse taotlejaid. Ministeerium lubas, et sellega tegeletakse.
Lõpetuseks kõige olulisemast. Edukas haridussüsteem saab toimida vaid osapoolte omavahelisel usaldusel. Paraku on nii haridusleppe kui ka sellest sündinud seadusemuudatuste menetlusprotsess kultiveerinud usaldamatust haridusvaldkonna osapoolte vahel. Kohalikud omavalitsused ei usalda ega usu riiki, riik omakorda kohalikke omavalitsusi, kes haridusleppe sõlmimisest lõpuks keeldusid. Riik justkui ei usalda koolijuhte, kirjutades määruse tasandil üksikasjalikult ette, milline peaks olema õpetajate karjäärimudel. Massilisi avalikke pöördumisi lugedes jääb mulje, et õpetajad ei usalda koolijuhte, arvates, et kui seadus ei nõua, hakkavad koolijuhid neile maksma palgaks riiklikku miinimumi.
Ka haridusvaldkonnas oleme jõudnud väärtuspoliitika ajastusse, kus akadeemik Marek Tamme sõnul kulutame aega ja energiat võideldes varjudega, mistõttu ühiskonna pärisprobleemid jäävad tähelepanu ja lahendusteta.
Kutsun üles väärtuspõhiste vastandumiste asemel keskenduma ühisosale. Meid ühendab soov anda Eesti lastele maailma parimat haridust. Seda saame teha ainult professionaalsete õpetajate toel. Professionaalsuse poole tuleb püüelda ja seda tunnustada. Õpetajatele, kes tahavad koolis töötada, kuid ei oma veel õpetaja kvalifikatsiooni, tuleb luua tingimused kvalifikatsiooni omandamiseks. Seda see eelnõu jõudumööda ka teeb.