Minu tänane kõne riigikogus erakooliseaduse II lugemisel:
Hea meel, et lõpuks on jõutud erakooliseaduse osas teatava kompromissini. See kompromiss on mõneti sarnane sellele, mida möödunud riigikogu koosseisus kultuurikomisjoni ja ministeeriumiga koostöös tegime.
On oluline, et erakoolide pidajatele on antud üleminekuaeg ning väga tähtis on seegi, et jätkuvalt panustatakse erakoolidesse, kus õpivad erivajadustega lapsed. Siiralt loodan, et KOV-id ja erakoolid suudavad edaspidi mõistlikes arvlemistingimustes omavahel kokku leppida.
Mind on algusest peale häirinud seisukohavõtud ja retoorika, justkui oleks erakoolidele munitsipaalkoolidega analoogsete arvlemistingimuste seadustamine kuidagi väär või veelgi enam, praak. Julgen siin küll haridusministeeriumi tollase ettepaneku kaitseks välja astuda.
Olen alati olnud seisukohal, et olemuslikult pole vahet, kes on kooli pidaja, kas eraomanik, riik või kohalik omavalitsus, peamine, et tagatud oleks riiklikus õppekavas sätestatud nõuded ja kvaliteet. See, et koolide rahastamissüsteemid on olnud keerulised ja pidevalt muutuvad ning neisse on tekkinud omanditüübiti erinevused, on aga hoopis teise vaidluse koht. Olen igati päri, et need erinevused tuleb kiiremas korras ära tasandada. Üldhariduse rahastamismudeli kaasajastamine ootab meid veel ees. Loomulikult ei ole normaalne, et riik maksab erakoolidele õpilase kohta rohkem kui munitsipaalkoolidele, kuid see ei tähenda, et erakoolid oleksid kurjast. Samuti ei tähenda see seda, et erakoolidega arvlemine oleks kuidagi vale. Vastupidi, see on igati loogiline.
Erakoolidega arvlemise loogika seisneb selles, et kui kaks omavalitsust arvlevad omavahel (nt Ridala vald maksab Haapsalu linnale oma valla elanikest õpilaste pealt, kes käivad Haapsalus koolis), siis peaks samadel alustel arvlemine toimuma ka omavalitsuse ja erakooli vahel. Mina siin küll midagi piinlikku ei näe.
Kui omavalitsuse territooriumil tegutsevad kõrvuti kaks põhikooli, üks munitsipaal- ning teine erakool, siis on igati loogiline, et neid võiks ja peaks kohtlema võrdsetel alustel. Tänane süsteem on selles mõttes küll veidi vildakas, et erakool võib küsida õppemaksu, munitsipaalkool ametlikult mitte. Kuigi me teame, et tegelikult maksavad nii mõnedki lapsevanemad oma laste eest ka munitsipaalkoolis teatud täiendavaid kulutusi, tehes annetusi kooli juurde loodud MTÜ-le. See ei pruugi ka olla üdini vale, kuna tihti pakub kool selle raha eest täiendust riiklikult õppekavale (nt teatriõpe, lisa inglise keele tunnid vms), st kohustuslik tasuta osa on tagatud. Siin annaks luua analoogsed piirid ka erakoolidele.
Tänase süsteemi juures on veel üks hüpoteetiline ohukoht, millele on erakoolidega arvlemise kriitikud tähelepanu juhtinud. Kui KOV eeldab, et peab oma vallas elavale nt 100-le lapsele tagama koolikohad ning teebki seda, aga 60 õpilast otsustab minna hoopis erakooli, siis peab KOV maksma justkui kahe kooli eest. St, KOV on valmis ehitanud oma kooli ning peab lisaks munitsipaalkoolis käivatele lastele maksma kinni veel ka nende 60 lapse kulud, kes otsustasid erakooli minna. Nõus, see võib tekitada KOV-ile finantspingeid, kuid seda argumenti ei saa panna vaid erakoolide konteksti. Kirjeldatud hüpoteetiline oht on täna täpselt sama moodi üleval ka omavalitsuste vahel liikuvate noorte puhul. St kui Ridala valla 60 õpilast otsustavad ühel päeval Haapsallu kooli minna, siis peab Ridala vald maksma Haapsalule nende 60 õppuri eest, lisaks pidama ülal oma koolimaja, kus õpib nüüd 60 last vähem.
Ideaalset lahendust on tänases seisus raske leida. Igal juhul peab KOV oma laste koolitamiseks vajamineva summa eelarvesse arvestama, sest laps võib kooli vahetada ühes või teises suunas iga kell. Oleks ju taas ebavõrdne lubada lapsel liikuda teise munitsipaalkooli, kuid keelata tal liikumine erakooli suunal. Mingis osas ja teatud tingimustel võiks aga KOV-idel olla kaalutlusõigus, et kas vastavasse piirkonda on tarvidust täiendavat erakooli luua või mitte, vältimaks koolide nö vohamist. Riigil on siin selged ohjad, kuna haridus- ja teadusministeerium kontrollib koolituslubade väljaandmist.
Kokkuvõtteks. Omal ajal Lukase juhitud ministeeriumi poolt tehtud muudatusettepanek erakoolidega arvlemiseks oli igati teadlik otsus ning lähtus loogikast, et era- ja munitsipaalkooli õpilastel ei tohi vahet teha. Mõlema haridusse tuleb panustada samaväärselt. See, et ministeerium ei suutnud tol ajal välja töötada adekvaatset rahastamismudelit, mis kohtleks era- ja munitsipaalkoole võrdselt, ei tähenda, et erakoolid oleksid olemuselt halvad või nendega arvlemine oleks kuidagi ebaloomulik. Minu hinnangul on KOV-ide arvlemine erakoolidega igati loogiline ning ma väga loodan, et KOV-id ja erakoolid suudavad saavutada omavahel mõistlikud kokkulepped, olenemata sellest, et kohustus seadusest välja võetakse. Toetussummad tuleb aga loomulikult ära tasandada, et kõiki lapsi koheldaks võrdselt. Seda on tänase lastekaitsepäeva kontekstis kohe eriti oluline rõhutada.
Lauri Luik