Täna tegin jooksuhooaja avastardi Pärnumaal Rannametsa luidetel. Jüri Jaansoni Kahe Silla klubi meeskond (Tarmo, Vahur, Kadri, Peeter jt) tõestas end taas kõrgel tasemel. Alati on hea näha vanu jooksusõpru ja taas kohtuda nii koduseks saanud radadega.
Austusest oma mentori Jüri vastu, kuid ka lihtsalt seetõttu, et Rannametsa Luitejooks on üks igati vinge kevadine ettevõtmine, olin ma juba kolmandat aastat järjest stardis.
Tuleb tunnistada, et kuigi tihti ei oska ma enesetunde järgi öelda, kas jooks läheb hästi või suurepäraselt. Kehva oskan juba üsna kergelt ennustada, aga suurepärast mitte. Nii siis läksin starti prognoosides head jooksu.
Distants on kokku 8,4 km kulgemist üles-alla nagu ameerika mägedel mööda Pärnumaa liivaluiteid. Esimesed kolm kilomeetrit, tõsi, on laugel pinnasel, seetõttu suutsin end avakilomeetril juba üllatada, millele järgnes kerge kõhedus, sest nii kiiresti ei tohi esimest kilomeetrit joosta- 3:10. Okey, aga teised, konkurendid, ju jooksid ka. Pisut kummaline tunne sees, jätkasin jooksu. Teine lauge kilomeeter oli alfaldilt üle kolinud kruusale ja mullapinnale, kell näitas juba jätkusuutlikumat aega, 3:30. Hirmus tuul on vastu. Hoian end Kristo Reinsalu varjus, kuid see mees jookseb isegi nädal enne maratoni starti minust kiiremini, seetõttu sain seda lõbu nautida vb 500m, ja läinud ta oli. Lõpuni. Jätkan jooksu omadel tingimustel. Paar venda “pistan kotti”, ka lõpuni, õnneks:). Kolmas on viimane kilomeeter, mida saab joosta ilma “veremaitseta” kurgus ja kopsus. Aeg päris okey, 3:34. Noor konkurent Mark Mendel möödub must kui muuseas. Sellelgi on häid külgi, saan taas tuulde võtta. Peagi pöörame metsapoole ära, kõik see mees ja naine. Metsa. Ja see, mis järgneb, pole enam meelakkumine. Ka kell räägib enda eest. Kildi aeg juba üle nelja minuti- 4:08. Tunnen, kuidas nohu takistab jooksmist ja nuuskamine lööb hingamisrütmi paigast.
Janar on kõrvale tõusnud. Foto: Laura Toomesoo
Olen juulist alates teinud treener Urmas Randma (kes btw tegi taas raja kõrval supertööd. Aitäh!) soovitusel põlvetõsteharjutusi, mis mõeldud eelkõige alakõhulihaste treenimiseks. Igal hommikul ja õhtul mõlemale jalale 50 kordust, taustaks hambapesu. Ilmselt on olnud abiks nii jooksusammu parandamisel kui ka “mägede võtmisel”. Mis sest, et aeg oli mägedes üle nelja minuti km, aga tunduvalt lihtsamalt olid tõusud sel aastal seeditavad.
Järgnes mägine kilomeeter, kus sees ka laskumisi ja pisut laugemat maad, möödun Margist ja jätan selle nii kuni lõpuni. Aeg 3:39. Minust möödub Olav Paris, kes sel aastal näikse päris heas vormis olevat. Ja kahjuks jääb ta distantsi lõpuni mulle kandu näitama. Viimastel aastatel pole talle väga kaotanud. Tubli!
Kulgeme juba finiši suunas, mööda maanteeäärset kraavi. Mäed meid neil hetkedel ei vaevanud, küll aga mügarlik maastik, mis siiski sammu lõhkus. Kilomeeter muutub kiiremaks, koguni 6 sekundi võrra- 3:33. Ilus.
Veel kaks kilomeetrit. Kes esimest korda jooksis, see ilmselt hingas kergendatult. Kes aga varem rajal olnud, see tundis, kuidas jalg värisema hakkab ning kops aina enam “verd täis valgub”. Kaks viimast on kõige jõhkram osa sellest jooksust. Tõeline kirss tordil. Vahepeal jookseme paralleelselt juba tuldud rajaga, nii tore on vaadata jooksusõpru alles neljandat kilomeetrit läbimas. See koht annab alati jõudu juurde. Kellelgi on veel raske.
Kohati pool-vertikaalis mäkketõusud vahelduvad järskude laskumistega, mida ma siiani pole suutnud õppida pika keriva sammuga võtma. 4:05. Jõuan endamisi mõelda, et kui nii lõpuni läheb, siis oli mu sisetunne stardis sel korral taas õigel lainel.
Eile õhtul kirjutas mulle Kadri ja ütles, et kahjuks peab suure numbri andma, kuid ärgu ma muretsegu, teeb sellele märke, mis suunab õigesse gruppi:) aitüma Kadri!
Viimasel kilomeetril, kui kopsudes juba üsna rõhuv tunne, näen mäe otsas treener Randmad, kes, nagu ikka, stopper käes oma kirka punase jopega omadele innustavalt kaasa elab. Ah jaa, vahepeal oli selja taga kosta müdinat. Hea üllatusena tõusis mu kõrvalt trennikaaslane Janar Juhkov, kes on sel kevadel heas mõttes kohutavas vormis. Oli kohutav küll, aga samas hea tunne, et omatrenni mees. Nii me võitlesime lõpu poole. 8. kilomeeter ning kell näitab 4:03. Teadsin ju, et see on aeglane km ning siit alla 4 minuti on suht raske võluda. Janari sammud on kohe seljataga, lisaks veel üks jalapaaritäis müdinat. Protokolli järgi kuulusid need sammud Ranno Eralale. Mõlemad mehed tuhisesid must viimase järsu laskumise lõpus mööda. Jäi veel paarsada meetrit. Kohe kuramus kuidagi ei taha jalad nii kiiresti liikuda kui neil meestel. Ja nii jäigi, Ranno lõpetas minust 7 ja Janar 5 sekundit varem. Aga see polnud tegelikult absoluutselt oluline, päris tõsiselt. Sest kell finišitablool näitas 30 minutit ja sekundeid peale. Olin juba väga rahul sest möödunud aastal joostud isiklik oli 31:34! Ja sinnani oli veel igavik aega, kuna finišijooneni jäi vaevu 20 meetrit. Eile veel pead vaevanud ning segi ajanud helesinine unistus ja lootus, et kas kuidagi oleks võimalik joosta seda maad alla 31 minuti, oli kohe-kohe realiseerumas.
Done! Aeg 30:48,8 ning võimas isiklik enam kui 45 sekundiga. Super! Jess.
Õnnitlen inimesi enda ümber ning sörgin mõnusa surinaga jalgades meeldivas meeltesegaduses autoni. Joon.
Alustan teekonda tagasi Tallinna poole. Otse sünnipäevale!
Metsaalused on juba sinaka lillevaibaga kaetud
Saadan veel Jürile sõnumi tänusõnadega laheda jooksu eest.
Ja nüüd loo pealkirja juurde. Edu on muutus paremuse poole. Ja see on saavutatav läbi järjepideva mõtestatud tegevuse. Seda ju rasked ja süstemaatilised treeningud on. Edu=järjepidev mõtestatud tegevus. M.o.t.t. Vähemalt seda näitab minu kogemus. Nii spordis kui mujal.
TULEMUSED: http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2015/150419_8km/
Soovitan liikuda!
Lauri