Eesti Vabariik on astumas üle tähelepanuväärse rajajoone. Iseseisvuse taastamise järel oma riigina oldud aeg on varsti pikem kui kahe maailmasõja vahele jäänud esimene vabaduseperiood. Pelgalt seinalt võetud kalendrite hulka kokku arvates jõuab see hetk kätte järgmisel aastal.
Nõustuda tuleb president Toomas Hendrik Ilvesega, kes aastavahetusel ütles: „Eesti riik on saanud täiskasvanuks.” Kas me seda oma igapäevaelus aga tajume? Kuidas me seda tajume? Kas riigi kodanikena oleme täiskasvanud ka oma ametites, hoiakutes, väärtushinnangutes, tegudes?
Kodu ja kodakondne, kodumaa ja kodanik – neil sõnadel on sarnane alge. Kodust saame kaasa kodanikutunde – ja uhkuse, et minna laia maailma. Ning veelgi enam, et tulla tagasi. Mulle tundub, et inimesed, kes on meie kodumaad vaadanud mõnda aega ka distantsilt tunnevad end temaga hoopis rohkem seotud olevat.
Olles päriselt maailma näinud ja selle pluss- ja pahupoolt kogenud, oskame palju enam hinnata seda, mis kodus. Seepärast ei peaks kahetsema ega hurjutama, kui noored Eestist maailma lähevad ja kodumaa peale teiselt kaldalt vaatavad. Nad näevad kindlasti rohkem ja avaramalt. Ja oskavad siis ka hinnata. Nagu Koidula luuletusest mäletame: Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas. Ei pool nii armas olnud seal, kui külatänavas.
Vägisi ei saa armsaks keegi. Ka kodumaa mitte. Kuid selle asemel, et mõttetühjust osava sõnamulinaga varjates aeg-ajalt hüüatada, kas me sellist Eestit tahtsime, peaks igaüks meist vahest rohkem mõtlema järele ja küsima endalt vaikselt: mida tegin mina täna selleks, et Eesti oleks selline, nagu ma tahan?
Ootasime vabadust, vaba valikut kõigile ja see on meil käes. Aga kipume unustama, et kodanikukohustused ei ole mitte kunagine sotsialistlik plaanimajandus. Kui kohustus Vabariigi aastapäeval riigilipp heisata jääb alla sellele, et lihtsalt ei viitsi, mida õigustatakse demokraatia ja sellest tuleneva vaba valikuga lipp heiskamata jätta, ei ole Eesti riiki kauaks.
Ka piiride lahtiminekut igatsesime kaua. See oli unistuste unistus. Nüüd saame juba aastaid vabalt valida elu- ja töökohta. Meie põlvkond mäletab veel suhtumist riiki ja kodanikku, mis valitses ajal, kui aadressiks polnud „maja või tänav, vaid nõukogude liit”, kuid selle suure kindla aadressita tara taga hoiti kinni kodanikke ja suleti nende suid. Ikka „helgema tuleviku“ nimel. Ja hale on tunda, et see nostalgiline igatsus aega-ajalt mõnede kodanike hingedes pakitseb.
Mullu sügisel ilmus ajakirjas National Geographic suurepärane artikkel, mis käsitles teismeliste saamist täiskasvanuks. Just impulsiivsus, riskide võtmine, piiride kompamine ja nende ületamine, taju muutvate ainete, tubaka ja alkoholi proovimine, kujundavad artikli autorite hinnangul teismeliste ajus seoseid, mis aitavad neil täiskasvanuks saada.
Eestis toimuvat vaadates tundub, et teismeliseks olemise aeg venib vahel liigagi pikale. Juhtub mõneti arusaamatuid asju. Täiskasvanueelikud peksavad surnuks neid korrale kutsuma läinud naabri või möödasõitvast autost näppu näidanud kaasliikleja, võtavad sms-laenu ootuses, et tagasi maksta pole vajagi. Jääb mulje, nagu oleks neid tabanud mingisugune infantiilsus. Kodanik ei käituks nii.
Kes küll on meid selliseks õpetanud? Kool? Kodu? Elu? Mis on õpetamata jäänud? Ligimesearmastus, hoolivus, tähelepanelikkus? Miks? Kas seepärast, et koolides on õppekavad kohustuslikke aineid nii täis, et inimene- olemiseks, kodanikukohuse seletamiseks enam aega ei jää? Või ei ole tahtmist…
Ruulivad kommentaatorid ja lärmajad, esilehekülgedel presenteeritav veri, seks ja kollasus. Kodanikuks olemine on märkamata. See ei müü. Traagiline. Hiljuti täitus meedia terveks nädalaks aruteluga viie noore inimese ühistel õhtusöökidel vahetatud mõtete üle. Ütlejate meelest tõdedena kõlasid laused, millest mõned olid vaimukad, mõned labased, aga päris mitmed panid hoopiski punastama. Kust on tulnud meie ellu suhtumine, et kui on juba vabakasvatus ja demokraatia, siis pole kasvatust vajagi?
Kodaniku tunnus on väärikas stiil ja oma elule mõtte ja tähenduslikkuse otsimine. Eesti folklorist Oskar Loorits on palju aastaid tagasi sõnastanud inimese tähtsaima oskusena õigete valikute tegemise. Ta ütleb, et läbi paljude sugupõlvede on eesti emade ülim tarkus olnud kasvatada oma lapsi valima just positiivse poole neis antipoodides, mis alati seisavad suurte küsimustena iga uue põlvkonna ees: „…kas enese ülehindamine või teistest lugupidamine? Kas omakamba kasu või isikuväärtus? Kas individuaalne eraklus või sotsiaalne kohusetunne?… Kas targutuste õhulossid või kultuuriloomingu reaalsaavutused?”
Riikluse tähendus 21. sajandil on muutunud. Eesti ei ole enam vaikne kodune väikeriik Euroopa liidu serval. Oleme oma tegudelt lausa Euroopa südames, riik riikide seas, maailmas, mis on multikultuurne. Gustav Suitsu soovitus – olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks – on tänaseks täide läinud. Euroopa riigid otsivad uusi koostöövõimalusi ja pakuvad vastastikku rikastavaid kogemusi.
Eestis vajame täna rohkem sallivust. Vajame rahulikku arutelu kodakondsusseaduse üle. Mitte ühtegi inimest, kes on Eesti riigile lojaalne ning Eestit oma koduks peab, ei tohiks siit tõrjuda seaduste ega ühiskondliku suhtumisega. Eesti riigis ei ole teisejärgulisi inimesi. Mitte ükski Eesti kodanik, kes arvanud, et tema eluõnn või väljakutse enese proovilepanekuks on Eesti piiride taga, ei tohiks aga tunda, et kodumaa on koht kuhu naasta ei tahaks.
Igapäevaelu on vastuoluline. Aga õnneks ta on täis valikuid, millest sõltub tulevik. On meie eneste otsustada, milline tee valida. Kas väärikaks kodanikuks olemise tee, mida mööda käies me valutame südant, paneme tähele, hoolime üksteisest ja kodumaast. Kas valime viha asemel võlu ja armastuse?
Ja kas anname selle võlu ja armastuse edasi oma lastele ja lastelastele?