Rahvana kestma jääda on eesti kultuuri kõige tähtsam ülesanne, tema peamine mõte. Meie eneseväljendus ja sõnuni tulevastele põlvedele.
Rahvana kestma jääda on eesti kultuuri kõige tähtsam ülesanne, tema peamine mõte. Meie eneseväljendus ja sõnuni tulevastele põlvedele.
Kas me peaksime sellepärast nii väga muretsema? Eestis on sellest viimastel aastatel, eriti madala sündimuse tõttu palju räägitud, mõnede arvates isegi väsitavalt palju. Kuid tegelikult oleme sellest rääkinud ikkagi liiga vähe.
Selle tõdemuseni jõudsin hiljuti Prantsusmaal, kui kuulasin ühe kuulsa veinitöösturi juttu võitlusest prantsuse kultuuri ellujäämise nimel. “Meid on ainult 65 miljonit! Me peame panustama oma kultuuri püsimajäämisse!” rõhutas ta. Ameerika kultuur tungib Euroopale peale, inglastel on oma keele leviku ja sakslastel suurema rahvaarvu tõttu omad eelised.
Ometi on Pariis maailma kultuuripealinn ja Prantsusmaa maailma kõige tähtsam turismisihtkoht enam kui 60 miljoni turistiga aastas. Enamasti just kultuurituristiga.
Eestis ei ole selliseid mastaapseid kultuuriatraktsioone, mis tõmbavad aastas ligi miljoneid külastajaid. Kuid Eestil on oma ainulaadne lugu, oma arhailine kultuur, oma südame laul.”