Unistuste taastootmise asemel vajab Eesti teedeehitus praegu stabiilset rahastusloogikat ja ausat arusaamist, mida ja millal me tegelikult teha saame, kirjutab taristuminister Kuldar Leis.
Heade teede ehitamine ei ole sprint, vaid pikk ja kallis ettevõtmine. Meil on professionaalid, kes oskavad projekte teha ja ehitada. Meil on olemas ka vajadus pea igas Eestimaa nurgas. Aga meil ei ole – nagu on transpordiameti juht Priit Sauk õigesti viidanud – piiramatult raha.
Riik peab praegu tegema valikuid igal elualal. Kuna Venemaa liidrid ei näita mingeid märke, et nad on loobunud oma impeeriumi ehitamise plaanist, oleme otsustanud, et julgeolek on esikohal. Viis protsenti SKP-st läheb selle alla ja see on ainuõige. On teada, et Venemaa ei plaani oma massiliselt suurenenud armeed pärast Ukraina sõda laiali saata, vaid otsib võimalusi, kuhu sellega edasi liikuda. Ühtlasi tähendab see karm argireaalsus, et kõike muud tuleb teha läbimõeldumalt ja sammhaaval.
Eestis on aastate jooksul tekkinud olukord, kus kevadel pannakse paberile suur soovinimekiri ja sügisel tuleb eelarve läbirääkimistel reaalsusele otsa vaadata. Lubadusi tuleb rohkem kui on eelarves ridu nende katteks. Unistuste taastootmise asemel vajab Eesti teedeehitus praegu midagi muud: stabiilset rahastusloogikat ja ausat arusaamist, mida ja millal me tegelikult teha saame.
Uus valitsus on ametis olnud napilt kolm nädalat. Ei ole saladus, et praegu toimuvad valdkondlikud koalitsioonikõnelused, mille käigus pannakse täpsemalt paika valitsuse suunad. Eelmisel nädalalgi kohtusin turuosalistega, sealhulgas teedeehituse valdkonnaga.
Praeguses majanduslikus olukorras on juba suur asi seegi, et teehoiuraha ei ole võrreldes eelmiste perioodidega vähenenud, kuigi suuremal osal riigi valdkondadel on tulnud teha olulisi kärpeid. Samal ajal tuleb ausalt öelda, et suuremad tee-ehitused saavad praegu toimuda tänu Euroopa rahastusele. Näiteks neljarealise maantee Via Baltica ehitus Tallinna-Pärnu suunal. Tartu suunal hetkel samaväärset rahastust ette nähtud ei ole, kuigi projektid on olemas.
Kindlasti jätkame ka edaspidi strateegilist tööd selle nimel, et tuua Eestisse täiendavat raha Euroopa fondidest, sealhulgas sõjalise liikuvuse rahastusest. Samuti on kõnelustel arutluse all, kas ja kuidas võtta vastu uus liiklusohutusprogramm, mis aitaks muuta liiklemise kogu Eestis ohutumaks ja süsteemsemalt juhitud valdkonnaks.
Veel kord: ka teehoiupoliitikas ei saa paraku tegutseda samade ootustega, mis kehtisid mõned aastad tagasi. Olukord on muutunud, julgeolekusurve on kasvanud, meie ookeanitagused liitlased on ettearvamatumad ja Eesti rahalised vahendid piiratud.
Tulebki loobuda soovide nimekirjadest ja keskenduda sellele, mida on mõistlik või hädavajalik teha ning võimalik rahastada. Liigume edasi sammhaaval ja vastutustundlikult.