Pealinn võiks olla eeskuju, mitte hoiatuslugu. “Mitte-tegemise” arve maksab lõpuks ikkagi inimene ja kõige valusamalt just see, kellel niigi on keerulisem, kirjutab taristuminister Kuldar Leis.
Tallinna uus linnavõim räägib kokkuhoiust. Samal ajal tõmmatakse maha tegevusi, mis puudutavad kolme kõige argisemat asja: meie kodu, linnaruum ja jäätmed. Samas ei ole praegused otsused säästmine, vaid kulude edasilükkamine. Ja edasilükatud kulud tulevad alati tagasi. Intressiga. “Mitte-tegemise” arve maksab mõne aasta pärast tallinlane, siis kui otsustajad on juba vahetunud ja käed vastutusest puhtaks pühkinud.
Soe ja taskukohane kodu ei ole ideoloogiline küsimus
Tallinnas on üle 6000 korterelamu ning sadu maju on juba korda tehtud nii oma jõuga kui ka riigi ja linna toel. Tahe ja vajadus on olemas, aga kõige raskem on esimene samm: kust alustada, mida teha, mis maksab, kuidas projekt ja rahastus kokku panna? Korteriühistute nõustamine on üks odavamaid ja vajalikumaid tööriistu, mis aitab majad otsusteni. Kui võtad inimeselt tööriista ära, ei saa sa hiljem imestada, et töö jääb tegemata.
Paneelelamurajoonides – Lasnamäel, Mustamäel, Õismäel – on “mitte-tegemise” hind eriti kõrge, sest seal elab enamik inimesi. Mida kauem venib, seda kallimaks läheb mitte ainult ehitus, vaid ka tagajärjed: avariid, hallitus, niiskus, terviseriskid. Ja seejärel saavad linlased “mitte-tegemise” järgmise arve: süveneva ebavõrdsuse. Jõukamad saavad remonditud ka ilma abita, aga noored pered, üksikvanemad ja pensionärid jäävad rongist maha. See pole jutt ideoloogiast, vaid elementaarsest toimetulekust.
Linn ei jää seisma. Ta läheb kas paremaks või halvemaks
Kui linnavalitsus arengust loobub, ei tähenda see, et linn jääb samaks. Linn muutub igal juhul, lihtsalt halvemal moel: rohkem autosid, ummikuid ja ajakulu. Sääst ei ole tegemata investeering. Sääst on otsus, mis hoiab linna toimivana ka kümnete aastate pärast. “Mitte-tegemine” on üks väga kallis valik. Euroopas liiguvad linnad samas suunas: kiire ja töökindel ühistransport ning loogiline tänavaruum, kus alternatiiv autole on päriselt olemas ja turvaline.
Liivalaia trammitee on hea näide. Keskerakonna linnavalitsus taotles 2022. aastal selle rajamiseks rahastust, sest nende tellitud analüüs näitas, et ühendust on linnale vaja. Loobumine siin ei ole kokkuhoid. Lisaks 15 miljonile „kirjutatakse korstnasse“ nelja aasta jooksul tehtud töö – analüüsid, projekteerimine, kooskõlastused, taotlused, ametnike töötunnid. Ning lisaks jääb tegemata ühendus, mis pidi linnaruumi paremini tööle panema.
Aga Eesti ei ole ainult Tallinn. Kui endine rohepealinn on selles küsimuses meeltesegaduses, siis on meil linnu, kellele kestlik ja toimiv linnaruum on jätkuvalt prioriteet ning kes toetuse vastu huvi tunnevad.
Mida valvata, kui prügivedu ei toimi?
Lõpetuseks jäätmetest. Prügi ei vähene sellega, kui teeme vähem. See tuleb kas korralikult ära vedada või koristame hiljem tagajärgi. Viimane on alati kallim.
Homme jõustub jäätmereform ning pärast kümmet aastat paigalseisu hakkame liikuma samm-sammult õiglasema süsteemi poole: kes sorteerib, maksab vähem. Eesmärk on, et jäätmed jõuaksid materjalina Eesti tööstusesse. Aga see eeldab, et linn teeb liigiti kogumise inimestele lihtsaks mugavate võimaluste ja selgete juhistega.
Jaanuari algusest saati pole Tallinnas prügivedu korralikult toiminud. Samal ajal kärbib linn oma võimekust teenust juhtida. Järelevalve tugevdamine on tervitatav, aga tekib küsimus: mida me valvame? Prügikotti, mida pole ära veetud? Ja kui kindel saab valves olla, kui Isamaa abilinnapea kontrollib Isamaa juhiga ettevõtet?
Jäätmereformiga muutub kogu ahel: hanked ja lepingud, andmed ja teenuste juhtimine, sortimisreeglid. Kui tegeleme ainult ühe lüliga, jääb ülejäänu logisema ja probleem jõuab tagasi elaniku õuele. Ja lõpuks tema arvele.
“Mitte-tegemine” on kõige kallim valik
Lõpuks teeb iga linn oma valikud ise. Näiteks põlise põlvakana saan oma kodukoha üle uhkust tunda: majad on renoveeritud, trammi pole, aga teed on korras ja jäätmete sorteerimine on juba ammu tavaline elukorraldus. Pealinn võiks olla siin eeskuju, mitte hoiatuslugu. Nagu öeldud, “mitte-tegemise” arve maksab lõpuks ikkagi inimene ja kõige valusamalt just see, kellel niigi on keerulisem.