Aastalõpu eel on kombeks teha kokkuvõtteid — vaatan minagi linnavolinikuna, mil moel on pealinn muudkui eestistumas, kirjutab Tallinna linnavolikogu ja riigikogu liige Kristo Enn Vaga.
Reformierakonna, Eesti 200, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide koalitsiooni üks eesmärk see just oligi – eestimeelne pealinn. Et sedavõrd kirju kooslus toimiks on vaja palju kandvamat ja jõulisemat eesmärki kui Keskerakonna võimult eemalhoidmine.
Koalitsiooni eesmärk seisab koalitsioonileppes mustvalgelt kirjas: „Tallinna lähiaastate suurim ülesanne on eestikeelsele haridusele üleminek, millest soovime teha eduloo. Laiendame eestikeelset keeleruumi, seisame vastu Vene Föderatsiooni mõjuväljale ja toetame kindlameelselt Ukrainat.“
Kuus pikka sammu selle nimel on tehtud, mõned sammud on veel teha.
Sammud siiani
Esimene samm oli leppida koalitsioonilepingus ühiselt kokku, milliseid jõupingutusi tehakse eestimeelse linna tekkeks ja „Vene maailm ei tunne riigipiire“ mentaliteedi hävitamiseks. Eesti poliitiline enamus leppis kokku õige mitmes punktis, mis kammitsevad „russkii mir“ mõju ja tõstavad esile eestimeelsuse ning igatpidi läänelikuks linnaks kujunemise.
Teise sammuna kaotati kakskeelne Tallinna meediaimpeerium. Stolitsa ja Tallinna TV sisu – aga ka venekeelsed pressiüritused – toitsid venemeelsete kodanike jäika hinnangut, et eesti keelt pole ju vaja õppida, et pealinnas hakkama saada. Mai lõpuks sai see impeerium lõhutud. Ka Kesklinna linnaosavanem Sander Andla ja Kristiine linnaosavanem Renata Lukk kaotasid oma linnaosalehtedest venekeelsed leheküljed.
Teise sammuna vaatas Tallinna uus linnavõim üle oma värbamispoliitika. Töökuulutustest kaotati ära vene keele nõue. Kes endiselt nõuab värbamisel vene keele vajalikkust, saab volikogu saalis ja mujalgi noomida. Lisaks lõpetati toetuste jagamine mitmetele linnaga seotud MTÜdele ja SAdele, mille puhul oli eestimeelne mõttelaad pehmelt öeldes küsitav.
Kolmanda sammuna anti täiega gaasi eestikeelsele haridusele üleminekule. See oli protsess, mida oli vaja Keskerakonna vaatest pidurdada ja aeglustada aastani 2178, kui väljenduda ainult teps üle võlli. Mäletagem ka 2019. aastat, kui tollane Tallinna linnapea Kõlvart ütles: „Rõhutan, koalitsioon riigis Isamaa ja EKRE-ga oli ainus võimalus säilitada venekeelne haridus.“ Nii oligi ainuke võimalus Tallinnas eestikeelse haridusega edasi minna ilma Keskerakonnata.
Jah, kümned õpetajad on sunnitud loobuma oma tööst, sest ei suutnud täita kõrgemat keelevaldamise normi. Kuid Tallinna koolidirektorid, Tallinna Haridusamet ja abilinnapea leidsid ühise pingutusega uued õpetajad, kes oskavad eesti keeles soravalt rääkida ja õppeaineid anda.
Neljanda sammuna võeti sihikule venemeelsed sümbolid. Linnavolinik Ivi Eenmaa raiub kui rauda, et Vene Kultuurikeskuse sisu ja nimi tuleb muuta – see viimase info kohaselt peatselt täitubki. Lisaks plaanib linnavara abilinnapea Viljar Jaamu võtta Vene Kultuurikeskuse laest ära sirbi ja vasara. Moskva puiesteest sai Saaremaa puiestee. Peterburi maantee nimi ei ole enam kivisse raiutud ning Juhan Smuuli kvartal on oma nimevaliku tõttu pideva kriitika all.
Viiendaks tehti sotside elu kibedaks kui nood üllatasid Eesti avalikkust otsusega panna Lasnamäe linnaosavanemaks Julianna Jurtšenko. Tegu on endise keskerakondlasega, kes aasta esimeses pooles arvas, et „õpetajad pole süüdi, et siiani keegi neilt keelt ei nõudnud“ — tüüpiline venemeelne mõttelaad. Kui ei nõuta, ju pole vaja, olgugi et elatakse pikki aastaid riigis, kus eesti keel on riigikeel, mida tuleb õppida, kui tahta siin pikemalt elada. Jurtšenko pidi avalikkuses tegema retooriliselt 180-kraadise pöörde, et oma nägu natukenegi päästa.
Jurtšenko tegemisi Lasnamäel jälgivad koalitsioonipartnerid endiselt luubiga ning kui on kahtlus, et ta ajab vene, mitte eesti asja, pole tal pikka poliitilist tulevikku, vähemalt mitte muutunud Tallinnas.
Kuuenda sammuna vaadati üle linnale kuuluvad monumendid ja linnast puuduvad monumendid. Volikogu andis linnavalitsusele ülesande rajada märtsiküüditamise mälestamiseks ausammas. Maarjamäe basiliski lammutamise ja ümberehitamise arutelud jätkuvad. Linnas on juhtivatel kohtadel Reformierakonna poliitikud, kes tahavad pronkssõduri linnavara bilansist ära anda sõjamuuseumile.
Sammud siit edasi
Nende sammudega oleme jõudnud teekonnal eestimeelse linnani kaugele, aga teekonna lõpp-punktini on veel mitu sammu teha.
Kõige olulisem on jätkata eestikeelse haridusele üleminekuga ka pärast 2025. aasta kohalikke valimisi. Kõik koalitsioonijõud peavad pingutama, et teha valimistel tulemus, mis annaks võimaluse seda protsessi käimas hoida ja hoogugi anda, nagu tehti viimase linnaeelarvega. Eestikeelsele haridusele üleminek pole iseenesestmõistetav asi. Eestis on erakondi, kes aeglustaks või seiskaks selle niipea, kui avalikkus uinub ja võim on käes.
Avalik sektor peab tööotsingutes olema veelgi resoluutsem eesti keele nõudmisel. Alguses on valus, nagu oli koolidel ja lasteaedadel, kuid tööotsijad kohanevad kiiresti ja asisemad kandidaadid õpivad keelegi vajalikul tasemel ära. Lisaks on vaja venekeelsust kaotada järk-järgult linnainfo portaalidest ja toodetest, lõpuks isegi Lasnamäelt.
Ka erasektorile peab linn jätkuvalt survet avaldama. Kui venekeelsete kodanike üks lemmik toitlustusasutus McDonald’s suutis vene keele oma nutiekraanidelt ära kaotada ja kliendid kohanesid paari nädalaga ära, siis suudavad teisedki asutused vähendada vene keele levikut oma kliendisuhtluses. Maxima, näita teed!
Viimaseks usun, et Peterburi maantee väärib nimemuutust. Autodega sinna enam mugavalt sõita ei saa, piiripunktil on betoonist lohehambad ja tõsised piirivalvurid ees. Kuniks Venemaa poliitika jätkab oma senisel sõjardlikul kursil ja sel on Peterburi linnas elavate venelaste toetus, ei ole meil Peterburist midagi otsida.