Eesti on 21. sajandil esimene riik, kelle vastu on alustatud sõda, milles relvadena kasutatakse uusimaid tehnoloogilisi lahendusi.
Eesti on 21. sajandil esimene riik, kelle vastu on alustatud sõda, milles relvadena kasutatakse uusimaid tehnoloogilisi lahendusi.
Pean silmas küberrünnakuid, aga ka Eestis elavatele inimestele suunatud vaenulikku propagandat. Mitte ainult meie ees Eestis ei seisa küsimus, kuidas reageerida ja mida konkreetselt teha. See on kõigi meie partnerite küsimus nii Euroopa Liidus, NATO-s kui ka USA-s.
Tõsi, me oleme saanud oma sõpradelt väga selge ja tugeva toetuse. Aga need toetusavaldused ei ole Eesti-vastaseid rünnakuid peatanud. NATO-s oli senini vaid teoreetiliselt räägitud küberrünnakutest, peamiselt eeldati seda terroristlikelt äärmusorganisatsioonidelt mõne suurriigi vastu. Nüüd oleme silmitsi tõsiasjaga, et rünnatakse demokraatlikku väikeriiki ja ründajaks on EL-i ja NATO partner Venemaa.
Kuri sõna jääb hinge
Oleme harjunud elama vabas demokraatlikus ühiskonnas, kus inimeste põhiõigusi austatakse. Eesti meediat hinnatakse maailma vabamate hulka. Selle üle on põhjust uhke olla. Ent vihkamisest, vaenust, ksenofoobiast, lausvaledest ja pooltõdedest kubisevad Venemaa telekanalid levivad Eestis kaabeltelevisiooni ja satelliitide kaudu iga päev 24 tundi ööpäevas. See on nagu inimvihkajalikust propagandast pulbitsev “Fantoom-TV”, mis ei allu mingitele euroopalikele väärtushinnangutele. Eesti venekeelne elanikkond on nende mõjusfääris ja isegi kui inimene teadlikult ei ole Eesti-vaenulik, siis päeva lõpuks hakkab massimeediast tulev infovoog teda alateadlikult mõjutama. Meediaspetsialistid toovad alati hea näite pesupulbrireklaamist: inimene, kes iga päev televiisori vahendusel kas või silmanurgast paneb tähele, et Omo on parim pesupulber, läheb mõne aja möödudes poodi ja ostabki just Omo. Kui inimene kuuleb-näeb telerist hommikust õhtuni, et näiteks eestlased on fašistid, siis tänavale, tööle ja kooli minnes suhtubki ta eestlastest kaaskodanikesse negatiivse eelhoiakuga.
Või teine näide. Kui Kremli poliitikud avalikult ja järjekindlat kinnitavad, et mingit okupatsiooni pole Eestis olnud ja et Venemaal ei ole sellega mingit pistmist, siis ei ole midagi imestada, kui venekeelsetes koolides ütlevad lapsed oma ajalooõpetajale: miks te, õpetaja, valetate, meil kodus räägitakse hoopis teist juttu – mingit Nõukogude okupatsiooni pole olnud.
Piiramisõigus on olemas
Kuna Eesti vastu on tõstetud meediarelv, siis ei tohi meie käituda pead liiva pistes, nagu tegime 1938. aastal. Me peame hakkama vastu ja konkreetselt lõpetama Eesti territooriumil vaenu külvavate programmide näitamise. Meil on selleks ka piisav seaduslik baas alates Euroopa Nõukogu piiriülese televisiooni konventsioonist, millega Venemaa ei ole liitunud, ja lõpetades elektroonilise side seadusega. Kuna Venemaa ei ole nimetatud konventsiooniga liitunud, siis ei ole Eestil ka rahvusvahelist kohustust Venemaalt tulevaid programme edastada. Eriti veel kui need kubisevad Eesti vastu suunatud saadetest. Kellelgi ei ole midagi tasakaalustatud saadete vastu, rääkimata vene filmidest, mida armastavad ka väga paljud eestlased, olgu siis põhjuseks noorpõlvenostalgia või lihtsalt kõrge kunsti hindamine.
Ent kui meid rünnatakse, peame kategooriliselt seisma Eesti huvide kaitsel. Me peame võtma kasutusele vastumeetmed ja üks võimalikke on vaenu õhutavate programmide edastamise lõpetamine. Eeskuju võime võtta mõnest Euroopa Liidu riigist, näiteks Prantsusmaast, kes nimelt sulges Eutelsat 1 kaudu levinud äärmusislami kanalid Al Manari ja Sahar 1, mille kaudu õhutati läänt ja USA-d vihkama ning Iisraeli riiki hävitama. Kuna Eutelsat 1 on Prantsuse firma, siis oli programmide edastamise sulgemiseks vaja teha seaduses muudatusi, millega lubati piirata meediavabadust, juhul kui seda vabadust kasutatakse vaenu õhutamiseks.
Eesti puhul on tegemist isegi lihtsama asjaga. Vene kanalid ei ole registreeritud konventsiooniga ühinenud liikmesriikide territooriumil ja meil ei ole mingit kohustust neid edastada. Kui midagi, siis võiks Prantsusmaa juhtumiga ehk võrrelda Pervõi Baltiiski kanalit, mis on registreeritud Lätis, konventsiooniga ühinenud riigis. Konventsiooni kohaselt peavad liikmesriigid tagama üksteise programmide takistamatu läbipääsu. Juhul kui need aga edastavad vaenu, siis on võimalik võtta asi üles Euroopa Nõukogus, kelle abiga saab Läti võtta meetmeid, et konventsiooniga vastuolus olevate programmide edastamine lõpeks.
Meie huvides on kindlasti heanaaberlikud ja kahepoolselt kasulikud suhted oma naabriga. Kuid mina isiklikult olen sügavalt veendunud, et me ei saavuta seda enne, kui Venemaa ametlikult tunnistab, et Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Prantsusmaa andestas Saksamaale ja pakkus koostööd, kui Saksamaa ise oli tunnistanud natsirežiimi kuritegelikkust ja palunud vabandust nende koletute kuritegude pärast, mida ta oli prantsuse rahva vastu toime pannud. Seni kuni Venemaa jätkab oma šovinistlikku ja imperialistlikku poliitikat, ei ole kahepoolne teineteist austav partnerlus võimalik.