Meist idas on diktaator Putin võtnud ette teostada ennustuse, et ühel päeval on Hiinal ning Eestil ühine piir. Teisiti on raske mõista maailma esikümnesse enam mitte kuuluva majandusega riigi pingutust viia ennast Euroopast, läänest veel kaugemale. Ehkki võib-olla selles peitubki ängi üdi – Putini aegne Venemaa on tähelepanu osaliseks saanud vaid tüli norides. Mitte tehnoloogias, teaduses või kasvades uuendustega majanduses maailma liidrite hulka.
Nii otsibki kahanev suurriik tüli, rääkides, et sõda Ukrainas on erioperatsioon ja lastakse ülitäpisrelvadega. Ütlemata, et naiste ja laste pihta. Jutt, mis muidu viiks joonelt palatisse number kuus, muutub ratsionaalse iva otsinguteks, kui seda juttu ajab keegi, kelle botoksist sile sõrm silitab tuumanuppu. Ainsat ja viimast argumenti, mis Putinil jäänud, et osaleda maailma liidrite vestluses.
Kõik eelnev viib jätkudes ilmselt selleni, et Putin mitte ei laienda impeeriumit, mis on tema suurim unistus, vaid viib riigi ja rahva vaesusesse ning toiduratsioonide ajastusse tagasi. Ning peamine finantsliin ning aken tulevikku on Hiina. Nii jõuamegi Eesti Päevalehe püsitatud küsimuse juurde – kas Tallinn peaks saama Ukraina väljaku?
Eesti pealinn vajab mõttemalli muutust
Arvan, et jah. Aga Tallinn, Eesti pealinn, vajab palju enamat. Vaba Ukraina väljak väljapaistavas kohas ning ka Lasnamäel asuva Moskva puiestee ümbernimetamine oleks loomulik valik. Kuid me võlgneme ajaloole ja vabaduse eest võitlevale Ukraina rahvale enamat. Lisaks Ukraina inimeste aitamisele kõigega mida suudame seal ja meie juures, peab Eesti pealinn ka ise asuma vaimse depuniseerimise teele.
Mida see tähendab?
Mürki pritsivad telekanalid saime suures osas kinni, aeg on ka hariduses ausalt ajaloole otsa vaadata.
Kelleltki ei võeta tema emakeelt ega rahvust, kui riigikeel saab selgeks lasteaiast. Katkise grammofonina olen sellest koos paljude teistega rääkinud juba viis aastat, alates märtsist 2017, kui mandaati küsima läksin. Meil on aeg tuua Eesti inimesed, olenemata rahvusest ühte inforuumi. Et me ei peaks kuskil Maardus nägema Z märgiga autol vaimuhiiglasi.
Pealinna deputiniseerimine tähendab ka põhimõttelist muutust linnajuhtides. Kui ei suuda, tuleb lahkuda. Koroonakriisis hoidis Tallinna juhtkond teadlikult joont, kus oma valijaid ei toodud vaktsineerima, aeti nii ja naa juttu. Ühesõnaga hoiti osa pealinnast teadlikus hädas ja opositsioonis oma riigiga. See pole ju Vene Föderatsiooni agressiooniga Ukrainas teisiti. Ikka kõlab linnapealt jutt, et sõda pole hea, nimetamata süüdlast. Ning ei tule ega hääli üleskutsele, et Putin oma semudega peaks õiglase kohtupidamise ette viidama.
Deputiniseerimine tähendab ka isikukultuse loomise lõpetamist. Tallinna palgal on 76 kommunikatsioonitöötajat koos kõrgepalgalise kommunikatsioonijuhiga. Nende eesmärk on kiita võimu. Milles see muidu erineb naaberriigist, kus administratiivsete vahenditega, mitte ausas ideede võistluses, hoitakse taburetist? Kas keegi muidu arvab, et pea saja inimese ja mõne miljoniga igal aastal pole võimalik linnapead upitada iga ajalehe esikaanele, kui selleks on soovi? Ning erinevalt mistahes (pea-)ministrist, kes sõltumatus meedias saab alati kriitikat, on ostetud ajal palju turvalisem oma pikki monolooge lugeda.
Mul on hea uudis ka
Tallinna Linnavolikogu võttis kaks päeva tagasi nelja erakonna, Eesti 200, , Isamaa ja algatatud avalduse Ukraina toetuseks. Olnuna üks eestvedaja ja kirjutaja – kaunis tummine tekst sai, ammu pole Tallinnas nii selgeid asju öeldud. Poolt olid 74 saadikut, mis tähendab suurt üksmeelt. Selles on ka lause „Me ei tee koostööd organisatsioonide ja isikutega, kes aitavad taastoota Vene Föderatsiooni mõjuvälja või õigustavad Venemaa agressiooni.“
Oleme öelnud A, nüüd tuleb öelda B. Meil tuleb lisaks Ukraina rahva aitamisel ka oma vaimu värskendada, on aeg nimetada asju õigete nimedega, nii saame koos olla tugevad mistahes järgmistes katsumustes.
Lõppu ka väike kokkuvõte majandusolukorrast ja teaduslik tehnilisest progressist naaberriigis. Putini toetajalt küsitakse, mis iPhone tal on. Toetaja vastab – kõige viimane.