Keskerakonnas on üks häda teise otsa. Leidlikke inimesi ja nupumehi lihtsalt ei mõisteta omas ajas. Pealinna kandis näiteks juhtub vahel, et mõni neist mõtleb ennast linnakassaks ja peab seetõttu aega kohtus veetma. Lihtsalt ei leia ta arusaamist kaaskodanikes kui võtab hämaras tasu linnakassa asemel.
Teine taas mõtleb ennast Vene sõjalaevaks ja solvub koledasti, kui keegi soovitab sel laeval minna NATO riigis teadagi kuhu. Enne mõtles sama mees ennast näiteks autotestijaks, proovides, kas sõiduk ikka peatub, kui ta teeb katset inimest müksata. Tema ulmad on igatahes transpordivahenditega seotud.
Hiljutine, kindlasti mitte viimane juhus on, kus mees mõtles ennast nõukogude tankiks. Nii arvaski ta, et Eesti Vabariik, kes ennast kehtestas ja viis okupatsioonisümbolid minema, on tema vaenlane. Sõbraks aga – saame oletada – selle, kes lubanud taastada „suure sõbralike rahvaste liidu“. Mis sest, et üle naiste ja laste laipade. „Suurmehi“ ju detailid ei sega.
Naaberriigis, näiteks, mõtleb seesama Nõukogude Liidu taastaja ennast ajaloo suurmeheks. Tihti ka ainsaks tõe ja õiguse allikaks. Nii taastabki kogu Venemaa võimuvertikaal vaid ühte – Putini lapsepõlve. Inimlikkuseta, häbi ja kaastundeta. Ainus mida nad tunnevad ja kardavad on jõud.
Putini ja Stalnuhhini öeldu, milles sisuline erinevus?
See kõik võiks olla lõputu aines humoristidele, kui see poleks nii tõsine. Putini jutt Ukraina „denatisifitseerimisest“ ja fašistide valitsemiselt kõrvaldamisel oli sõjahüüd tapmiste taasalustamiseks. Eesti riigikogu liikme samas võtmes jutt Vene kanalites on vaid küte Kremli masinavärki.
„Näete, nemad sealt, natsid võimul! Hävitavad neile elektri, kirjaoskuse ja vabaduse toonud sümboleid! Vähemalt mõni aus mees on, kes selle vastu võitleb ja teda represseeritakse!“ Pange sellele juurde veel umbes viis vinti ja keerake selliseks, et palja käega ei tihka puutuda, siis saate selle mis Stalnuhhinist välja väänatakse.
Tänane otsus Mihhail Stalnuhhin Keskerakonnast välja arvata oli sisuliselt tema enda poolt juba varem tehtud. Jaanus Karilaid pakkus, et vabandagu, siis saab olla ühine tee. Vabandage siis mind ka, aga kui Putin ilusti vabandaks, saaks ta olla Keskpartei liige? Nii koostöövaimus?
Kas kursimuutuse algus või hädaotsus? Aeg näitab
Igatahes, otsus on tehtud. Loodame, et see polnud rahva ärrituse ja ajakirjanduse survel ajutine taandumine, vaid sisemine kinnitus, kus asub erakondades nende koht, kes Eesti Vabariiki ei usu. Vaksalisse viiva ukse kõrval. Seal on pink kuhu istuda korraks enne kui rong Moskvasse puhkama viib. Kus on hea elu, sümbolitega korras, valitsuses pole natse, üldse kõik on ilusam.
Tänase otsuse kohta aga ütleb klassika, öeldud on A, öelda tuleb ka B. Samm edasi on eestikeelne haridus, mille vastu võitlemine tuleb Keskerakonnal nüüd lõpetada.
Samuti tuleb kardinaalselt muutunud oludes leppida ka kokku, et need 86 000, kes valivad saatkonnas Putinit, ei peaks Eestis poliitilisi valikuid langetama. Nagu kirjutas ERR-is kenasti Erik Gamzejev, Põhjaranniku peatoimetaja: kui agressorriigi kodanikud osalevad valimistel, siis paratamatult mõjutavad nad ka valimiste teemasid.
Deputiniseerimise tee on raske, aga kui oled teele asunud, siis tagasi pöörates kaotad kõik ja pole enam ka oma kohalike putinistide seas. Olgu see Jürile tantsusaate vahele mõtteaineks ja julgustuseks. Pealegi teab ta juba minutagi, et Mihhail ta erakonna võtab. Ainult, et mitte see.