Eesti käitugu riigikaitses siilina, kelle ärasöömisest saab sööja ainult ebameeldivusi
(Eesti Päevaleht 7.11.14, autorid on endised kaitseväe juhatajad Ants Laaneots ja Johannes Kert)
Pange korraks silmad kinni ja kujutage ette, et olete kuri hunt talvises metsas. On öö, kuu paistab pilve tagant ja te pole nädal aega süüa saanud. Olete näljane, kuri ja ulute kuu poole. Keegi heategija toob teie ette hästitoidetud lamba ja siili. Kumb loomadest ära süüakse? Loomulikult lammas.
Eesti peab käituma siilina ehk aruka loomana, kelle söömisest tuleb ainult häda ning kellest ülejäänud metsaelanikel on kahju loobuda. On oluline, et oleksime ülejäänud Euroopa ja Ameerika pealinnade jaoks tõsiseltvõetav partner, kelle peale saab kindel olla. Kes treenib, panustab oma kaitsesse ning kütab vajaduse korral aastateks sõjasauna kuumaks.
Sageli võib kohata suhtumist, et milleks see 1,3 miljoni elanikuga väikerahvas sõjaliselt ikka suuteline on. On oluline, et saaksime lõpuks sellest alaväärsuskompleksist üle. Ajaloost on võtta palju näiteid, kuidas väikerahvas oma vabaduse eest edukalt sõdib. Näiteks võib tuua Soome Talvesõja ja isegi Esimese Tšetšeenia sõja, kus tšetšeene ei olnud palju rohkem kui meid ning territoorium oli kaks korda väiksem kui Eesti. Tšetšeenid sisuliselt võitsid selle sõja. Augustis 1996 läksid Vene väed välja, kuid rahva oskamatus riiki üles ehitada viis selleni, et omariiklusest ei tulnud midagi välja.
Jutud stiilis „lasen paadiga jalga” tulevad alaväärsusest. Oleme väike riik, kuid see-eest okkaline ja terav oma tegemistes. Siil on ka väike ja mitte just kõige tugevam, kuid ka palju suuremad loomad mõtlevad, enne kui temaga tegemist teevad.
Eduka julgeoleku ja riigikaitse tähtsaim eeldus on riigi õige poliitika kõikidel elualadel. Riik peab ajama poliitikat, mis on veetlev oma kodanikele.
Toome ajaloolise näite. Eesti kaitse vabadussõjas 1918. aasta lõpus ei tahtnud käivituda. Oluline tõuge toimus eestlaste seas pärast seda, kui valitsus lubas korraldada radikaalse maareformi ning vabadussõjast osavõtjatele jagada mõisate maad. Samuti oli tol ajal inimeste jaoks väga veetlev tasuta kõrgharidus, mida Eesti valitsus lubas. Senini olid talumehed tohutuid summasid kulutanud, et saata oma poegi juristiks või arstiks õppima. Oma riik, unistus Eesti riigist, muutus veetlevaks. Prioriteetne on võita inimeste mõistus ja süda.
Riik peab tegema kõik võimaliku, et oma kodanike heaolu parandada. Elujärg, majanduslik kindlustunne ja tervis – kõik see on meie riigikaitse alus. Mida rohkem on inimesed rahul oma eluga, mida tervemad ja tugevamad nad on, seda rohkem nad armastavad oma riiki ja seda kindlamalt nad seda ka kaitsevad.
Inimeste kaitsetahe on omakorda tihedalt seotud riigi esmase enesekaitse võimega. Peame meeles pidama, et NATO ja Euroopa Liidu seisukohast vaadates on Balti riike väga keeruline kaitsta, kuna oleme sisuliselt poolsaar: maismaad pidi oleme NATO ja Euroopa Liiduga ühendatud ainult kitsa maaribaga Leedu ja Poola vahel. Põhjast ja läänest oleme Euroopast eraldatud merega ning idas asub Eesti põhiline ohuallikas ja riskifaktor.
Olla väärtuslik partner
Iseseisva kaitsevõime põhjalik arendamine teeb oluliselt lihtsamaks ka NATO liitlaste tegevuse Eesti kaitsmisel. Aidata saab üksnes neid, kes ise ennast aitavad.
Eesti on praegu uuendusmeelne väikeriik, kes on ja keda tuuakse ikka ja jälle teistele eeskujuks. Eesti on paljusid asju teinud esimesena. Kui oleksime näiteks küberkaitsekeskuse kellegi pealt „maha joonistanud”, siis ei oleks me üle maailma tuntuks saanud. Kuna tegime ühe rahvusvaheliselt tähtsa asja esimesena, siis tegi see Eesti rahvusvahelisemalt tuntumaks, kui ta eales on olnud. Küberkaitselaborisse treeningutele ja õppustele soovib praegu tulla rohkem inimesi, kui suudame vastu võtta.
Eesti julgeolek tugineb kahele sambale: NATO kollektiivkaitsesüsteemile ning meie iseseisvale kaitsevõimele. Mõlemasse sambasse on väga tähtis panustada. Peame tegema kõik võimaliku, et NATO võimekus Euroopa liikmesriikide seas kiiresti kasvaks. Lääne-Euroopa riigid on viimase 20 aasta jooksul ennast sisuliselt desarmeerinud. Aastasest NATO eelarvest panevad ameeriklased praegu välja 75%, Kanada umbes 2%. Euroopa riikide panus on kõigest 23%. Ilmselt saab ka Lääne-Euroopa aru, et teiste kulul liugu lasta on ohtlik, vaja on taastada Euroopas tegelik kollektiivne kaitsevõime.
Praeguses muutunud julgeoleku olukorras on ülimalt tähtis NATO reaalne kohaolek Balti riikides. Norras asuvad näiteks NATO eelpositsioneerimislaod 17 000-lisele väegrupile. Külma sõja ajal laialt kasutusel olnud eelpositsioneerimisladudes hoitakse üksusepõhiselt nende sõjaaja relvastust, varustust ja tehnikat – kõike, mida kiireks lahingutegevuseks vaja on. Sellised laod kiirendavad oluliselt üksuste lahinguvalmidust, sest kriisiolukorras on vaja transportida ainult inimesi, mitte enam 70-tonniseid tanke ega muud rasket relvastust ja varustust. Eesti jaoks on tähtis, et ka siin asuksid NATO üksused.
Kõigi asutuste mure
Algatada tuleb ministeeriumidevaheline riigikaitse planeerimine. Peame sise- ja väliskaitset hakkama nägema rohkem teineteist täiendavana. Riigikaitse ei ole ainult kaitsevägi ning kõik ohud pole sõjalised. Peame teiste seas arvestama ka diplomaatilise, majandusliku, psühholoogilise, energia- ja küberjulgeolekuga.
Kõige aluseks peab aga saama erakondadevaheline pikaajaline poliitiline kokkulepe julgeoleku- ja riigikaitseküsimustes. Vastasel korral ei pruugi otsused üle ühe parlamenditsükli kehtida ning tekib tõmblemine, mis on väikeriigi jaoks liiga kallis, et mitte öelda ohtlik.
Võtmetähtsusega on toimiv riigikaitse juhtimissüsteem. See puudus grusiinidel 2008. aasta sõjas, mille nad kaotasid. Selle puudumine oli ka peamine põhjus, miks Ukraina ei suutnud venelastele vastu hakata Krimmis. Ka Eestis on sellega suured probleemid. Uus Venemaa kasutatav nn hübriidsõja strateegia nõuab täiesti uut riigikaitse planeerimise ja ettevalmistamise meetodit.
Toimiv riigikaitse juhtimissüsteem peab ühendama nii kaitseväe, kaitseliidu kui ka siseministeeriumi jõustruktuuride juhtimise sõja ajal. Kriitiliselt tuleb üle vaadata nii tehtav riigikaitseseadus kui ka kaitseväe korralduse seadus, kaitseliidu seadus ja siseministeeriumi jõustruktuuride seadusandlus, üksuste rahuaja paiknemine jne.
Rahuaeg on fikseeritud rahuaja seadusandluses ning sõjaolukord omakorda sõjaaja seadusandluses. Nende kahe seisundi vahele jääb aga tükk halli maad ja palju küsimusi alates sellest, kuidas toimub riigi üleminek rahuajast sõjaaega, ning mobilisatsioon.
Ühiskonna mootor on organisaatorid, kellele tuleb luua eeldusi ja pakkuda tegutsemisvabadust. Just nende energia ja uuenduslikkus on see, mis pidevalt ühiskonda arendab ja töökohti loob. Kõige rohkem ruineeriti organisaatoreid Eestis 1941. ja 1949. aastal neid Siberisse saates. Läks tükk aega, enne kui kerkisid esile uued organisaatorid.
Töövestlustel tasuks küsida näiteks ka staatuse kohta ajateenistuses. Mida kõrgemale astmele noormees või neiu on jõudnud, seda tugevamaks on peetud tema organiseerimissuutlikkust.
Ajateenistus on ka teatud mõttes liidriks ja organisaatoriks saamise õpe. Kaitseliidul kui vabatahtlikkuse alusel tegutseval riigikaitseorganisatsioonil on väga oluline roll Eesti julgeolekusüsteemis. Kaitseliit on omamoodi kogu riigi pinda kattev turvavaip. Tõhusamat kaitset nn roheliste mehikeste vastu kui kaitseliit ei ole, sest nemad on kohapeal, nemad kuulevad ja näevad ning oskavad reageerida. Meie ülesanne on toetada kaitseliitu juhtimisvahenditega, vajaliku varustuse, relvastuse ja väljaõppega. Kaitseliit peab olema hästi organiseeritud ja sellise võimekusega, et see oleks suuteline tagama julgeoleku ja esmase vastupanu kõigis Eestimaa nurkades.
Praegu on Eestis ka üks kategooria keskikka jõudvaid mehi, kes pidid käima ajateenistuses 1990. aastatel, aga erinevatel põhjustel seda ei teinud. Paljud neist on nüüd avaldanud soovi saada mingisugunegi sõjaline väljaõpe. Kui nad tahavad praegu osaleda Eesti riigi kaitses, siis on mõistlik neile see võimalus ka luua.
Reformierakond on välja pakkunud idee kahenädalastest riigikaitse kursustest sellistele inimestele, ning see oleks piisav, et esmane sõjaline kirjaoskamatus likvideerida. Teine ja parem võimalus neile, kes tahavad osaleda meie riigi kaitses, on ühinemine kaitseliiduga. Kaitseliitlase baaskursus on väga sarnane kaitseväe sõduri baaskursusega, kuid osavõtt sellest on tsiviil-
inimesele tehtud palju lihtsamaks. Organisatsiooni eelis on ka selles, et ta võimaldab oma liikmetel sõjalises plaanis baasväljaõppest edasi areneda ja õppida, saada isegi allüksuse pealikuks. Kõik vabatahtlikud ja eestvedajad on teretulnud Eesti riigikaitsesse ja julgeolekusse panustama.