Järgmise aasta eelarve üleandmiseni riigikogule on jäänud veidi üle kahekümne päeva. Ministeeriumid on küll juba praeguseks teinud hulga tubli tööd oma soovide ja järgmise aasta tegelike rahaliste võimaluste klappima saamiseks,
Järgmise aasta eelarve üleandmiseni riigikogule on jäänud veidi üle kahekümne päeva. Ministeeriumid on küll juba praeguseks teinud hulga tubli tööd oma soovide ja järgmise aasta tegelike rahaliste võimaluste klappima saamiseks, aga see töö pole veel sugugi valmis.Kergemaks ei teinud seda tööd ka kümmekond päeva tagasi valminud uus majandusprognoos. Mis siis teha? Kuidas 2009. aasta eelarve kokku saadakse?
Eelarvedefitsiiti planeerida ei tohi
Muidugi leidub neid, kellele meeldib sellises olukorras rohkem või vähem avalikult flirtida mõttega planeerida eelarve defitsiiga, loobuda kulude-tulude tasakaalus hoidmisest. Nad nimetavad seda ajutiseks abinõuks. Millekski, mis praeguses majandusseisus oleks justkui aktsepteeritav.
Et tegu oleks aga sisuliselt käega löömisega kulude kokkutõmbamisele ja lõdva rahanduspoliitika teed minek, ei saa sellega nõustuda. Kord juba defitsiidiga planeeritud eelarvet uuesti aasta hiljem plussi pöörata on veel valulisem, kui praegu kulusid kokku tõmmata. Millise löögi võiks rangest eelarvepoliitikast ja riigi kulude-tulude tasakaalus hoidmisest loobumine Eesti usaldusväärsusele anda, seda ei taha loodetavasti keegi järgi proovida.
Eelarve tuleb valitsusel tasakaalu saada. Kuidas? Juba kevadest saadik on mitmed poliitikud nii kaamerate ees kui leheveergudel rääkinud sellest, et tuleb kulusid kärpida. Üks minu hea kolleeg on alles loetud päevad tagasi avaldanud ajalehes valmisolekut kõik oma valimislubadused edasi lükata.
Eks nüüd ongi see aeg, kui sõnadest peavad ka teod saama. Ministeeriumitele seatud piirnumbrid, ehk rahalised piirid, kuhu nad järgmisel aastal oma kulutustega mahtuma peavad, on karmid. Aga teha pole midagi. Kulud tuleb kokku tõmmata.
Julgeolek, vanemahüvitis, pensionid
Muidugi tuleb kokku tõmmates silmas pidada ka laiemat pilti. Vanemahüvitist ja pensione ehk kõige pisematele ja kõige eakamatele minevaid vahendeid ning riigi julgeolekukulutusi kärpimiskavast välja jättes peetaks silmas riigi jaoks kõige olulisemat. Kindlustunde tagamist. Teistes valdkondades tuleb aga riigi toimetamist palju efektiivsemaks muuta. Kuidas?
Kõige elementaarsema — tegevuskulude kokkutõmbamise kõrval — on vähemalt sama olulisi võimalusi veel. Näiteks maksuerisuste likvideerimine (käibemaksuerisuste likvideerimine mõjutaks eelarvet minimaalselt 380 miljoniga, maksimaalselt enam kui miljardi krooniga) või riigipoolsete toetusskeemide üle vaatamine.
Põllumeestele makstavate toetuste määrade ülevaatamise ettepanek on juba palju nurinat tekitanud. Ehkki jutt on Euroopa Liidu toetustele Eesti riigi poolt lisaks makstavate toetuste vähendamisest (kokku makstakse Eesti poolt täiendavateks toetusteks üle 800 miljoni krooni), ei ole see arusaadavalt põllumeeste jaoks rõõmustav uudis. Kellele ikka meeldiks, et riik makstavat toetust vähendab.
Aga kui me jätame põllumajandustoetused senisele maksimaalmäärale, siis tuleks see raha võtta veel täiendavalt kuskilt mujalt. Kust siis topelt võtta? Sotsiaaltoetustest? Haridusest? Teede-ehitusest? Päästeametnikelt? Vast võivad need küsimused jääda retoorilisteks küsimusteks.
Vähem jäikust
Praeguses eelarveolukorras tuleb väga teravalt esile ka see, kui palju eelarvesse laekuvast rahast on n-ö jäik ehk juba eelarvesse laekudes ette ära suunatud. Nii on näiteks majandusministril ees jäigad piirid — 75% kütuseaktsiisi laekumisest tuleb igal juhul suunata asfalti.
Muidugi on teede-ehitus tähtis ja loomulikult tuleb sinna panustada, aga võibolla on mõnel keerulisel aastal hädavajalik näiteks teedele sunnata 55% või 60% laekuvast kütuseaktsiisi summast ja ülejäänu panustada hoopis ekspordi soodustamiseks või bussiliiklusele?
Praegu jäigalt kulutustega ette ära seotud eelarvelaekumiste paindlikuks muutmine mõjutaks järgmise aasta eelarvet, aga tähendaks ka edasiste aastate eelarveprotsessi lihtsamaks muutmist.
Tulevikku silmas pidades võiks praegu üle vaadata selle, kas olemasolevad toetussüsteemid jõuavad reaalselt nendeni, kelle abistamiseks nad loodud. Lastega peresid toetab riik täna iga lapse kohta arvestatava tulumaksu vaba määra kaudu, mis kord aastas maksudeklaratsiooni täites ühele last kasvatavale töötavale lapsevanemale pangakontole kantakse.
Otsetoetused on mõjusamad
Mittetulunduslik mõttekeskus Praxis on oma uuringus leidnud, et taoline soodustus on kõige ebaefektiivsem viis tõesti abi ja toetust vajavaid peresid toetada. Näiteks jäävad taolise toetuse saajate ringist hoopis välja need pered, kellel tulu ei ole ja kes seetõttu ka maksudeklaratsiooni ei täida.
Samas laekub toetus selliste vanemate kontodele, kes seda oma sissetuleku juures teinekord tähelegi ei pane. Nii riigi kui toetust vajavate perede ja laste seisukohast oleks palju mõjusam, kui ebamäärase maksusoodustuse arvestamine asendataks otsetoetuse maksmisega tõesti abi vajajatele.
Mis saab ikkagi tulumaksureformi edasilükkamisest aasta võrra? Kui on selge, et tõesti kõik ülejäänud kärpekohad on ammendunud, kuid eelarve hädavajalikud kulud-tulud on endiselt tasakaalust väljas, siis jõuame paratamatult ka sellest rääkimiseni. Tõsi, praegu me veel nii kaugele jõudnud ei ole.
Reformierakonna juhatus pakkus eelmisel nädalal välja 17-punktilise riigieelarve tasakaalu toestamise paketi. See sisaldab nii otseselt 2009. aasta eelarvet tasakaalu aitavaid, kui kaugemat tulevikku silmas pidavaid punkte. Too viimane on aga vähemalt sama oluline kui järgmise aasta eelarve.
Nii on kindlasti tähtsad partneritelt saadud nõusolekud selleks, et uus töölepinguseadus võetakse vastu veel sel aastal ja et investeerimiskeskkonna parandamiseks vabastatakse alates 2010. aastast eraisikute väärtpaberid tulumaksust.
Tähtis oleks edasi liikuda ka uusi töökohti looma meelitava sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamisega. Ehk on juba nädala pärast ka sel teemal uusi arenguid.