Kurvaks teeb tõsiasi, et tänapäeva poliitikas ja ajakirjanduses hinnatakse vähemasti näiliselt rohkem mõttelaadi „rääkimine kuld, vaikimine hõbe“, kirjutab riigikogu liige Katrin Kuusemäe.
See taju tekkis lugedes Virumaa Teataja viimast juhtkirja, mis küsis minu isiku põhjal – milles seisneb riigikogu liikme töö, kui ta riigikogu istungitel ei kõnele pidevalt või neist sootuks puudub?
Sellest tonaalsusest järeldan, et istungitel rääkimise ja käimise sagedus on üheks põhiliseks mõõdulatiks poliitikule. Mitte seadusloomesse süüvimine. Või näiteks ühe erakonna liikmete ja valitsuse poliitika mõjutamine.
Teisalt annab see ka märguande, et Virumaal ja mujalgi on palju inimesi, kellele tuleb jätkuvalt näidata, mis tööd tehakse riigikogus ja miks. Milliseid protsesse on võimalik Toompeal mõjutada. Kuhu küündib parlamendiliikme võim ja kuhu mitte.
Just seetõttu kutsun ma ka tihti Virumaalt Toompeale meie kohalikke inimesi. Nii lihtne on langeda mõttelõksu, et ega seal Tallinnas meie peale ei mõelda. On vaja kohalikele näidata, et nii see ei ole. Ühiskonnaõpetuse tunnist või ajakirjanduse lugemisest üksi ei piisa.
Olgu mu puudumiste ja vähese kõnelemise selgituseks veel Virumaa lugejatele paar asja öeldud, sest toimetus kõiki mu saadetud fakte arvamusloos ei avaldanud ja ei pidanudki. Olen puudunud istungitelt lisaks külaliste kutsumisele ka haigeks jäämise ja konverentsidel käimise tõttu (mida ei heidetud ette teistele juhtkirjas mainitud poliitikutele).
Ja miks võtan istungisaalis vähe sõna? Küsin vastu, et miks on vaja istungeid pikemaks venitada, kui ma saan oma küsimustele reeglina vastused Riigikogu koridorides ja ruumides? Olen pragmaatik ja säästan nii oluliselt aega.
Edastan lõpetuseks kutse ajakirjanikele, et tulge teiegi mõnikord Toompeale. Nii koalitsiooni kui opositsiooni saadikud oskavad Riigikogu liikme tööd näidata ja tutvustada. Oma silm on ikka kuningas, mitte üksikutest kaadritest kokku lõigatud video uudistesaadetes või sotsiaalmeedias näidatu.