Eelseisvate Leedu ja Läti Euroopa Liidu eesistumiste valguses on ka Eestil sobiv aeg asuda analüüsima, kuidas jätta 2018. aastal toimuvast Eesti eesistumisest püsiv jälg Euroopa integratsiooni ajalukku.
Arvestades täna Euroopa Liidu ees seisvaid fundamentaalseid majanduslikke väljakutseid ja institutsionaalseid reformiplaane, oleks igati mõistlik asuda panustama uue aluslepingu välja töötamisse, mis allkirjastataks 2018. aastal Tallinnas.
Antud aluslepingu eesmärgiks olekski konsolideerida täna juba läbi viidud reformid ja jõuda Euroopa Liidu föderaliseerumise protsessiga fundamentaalselt uuele kvaliteeditasandile. Selleks et antud ambitsioon saaks realiseeruda tuleb täna asuda aktiivsele lepingu ette valmistamisele. Ühelt poolt, ei ole viis aastat aluslepingu välja töötamiseks mitte üleliia pikk periood ja teisalt õnnestub lepingu sõlmimine oma pealinnas vaid vähestel liikmesriikidel ja konkurents selles osas on tihe, neljandaks ei maksa tähelepanuta jätta ka meie enda huve. Millised oleksid peamised küsimused, mida antud lepingut välja töötama ja arendama hakates peaks küsima ning milliseid väärtuseid seda välja töötades võiksime järgida?
Eesti ja Euroopa Liit laiemalt, olles täna aktiivse föderaliseerumisprotsessiga juba alustanud seisavad mitmete oluliste valikute ees. Esiteks, kuidas analüüsida Euroopa föderaliseerumise laiema mõju kõrval ka selle mõju Eesti taolistele eripärastele väikeriikidele veel enne reformide läbi viimist. Teiseks, millist Euroopa föderalismi ehitada ja arendada nii et see sobiks erinevate eeldustega liikmesriikidele ning kolmandaks, kuidas kõige efektiivsemalt Euroopa föderaliseerumisprotsessi uue lepingu sõlmimise eel ja järel praktikas läbi viia?
Eesti ühiskonna seisukohalt on oluline esmalt on määratleda meie eesmärgid seoses föderaliseeruva Euroopaga ja seejärel valitsuse ja Riigikogu pro-aktiivse tegevusega suunata föderaliseerumisprotsessi neile vastavalt, mitte aga kohandada meie käitumist juba aset leidvate protsesside reaktsioonina teiste riikide positsioonidele.
Föderaliseerumise tulemus Eesti riigi ja ühiskonna jaoks, sõltub olulisel määral sellest, kuivõrd selgelt suudame oma eesmärgid formuleerida, neid teistele liikmesriikidele selgitada ja argumenteerida ning endale realiseeritavad tööplaanid teha. Edukaks ja toimekaks osalemiseks on vajalik professionaalne kodune eeltöö uuringute ja debattide näol, kuhu on kaasatud kõik osapooled: poliitikud, teadlased, ettevõtjad ja kodanikuühiskonna esindajad ning mille käigus on läbi arutatud kõik peamised alternatiivid. Antud tööd kergendab oluliselt asjaolu, et suuresti on meie eesmärgid sarnased kogu ülejäänud liidu kodanike eesmärkidega: rohkem legitiimsust, efektiivsust, demokraatiat ja läbipaistvust poliitilistes protsessides.
Teiseks, nii nagu ülejäänud Euroopa Liidu arengu alased poliitikad, vajab ka föderaliseerumine esmalt selget mõjudeanalüüsi, nii Euroopa Liidu kui terviku, kui ka Eesti seisukohalt. Täna toimuva mõneti loosungliku ja idealistliku debati asemel peaksid otsused föderaliseerumisprotsessi osas põhinema mõõdetaval tulemusel, ratsionaalsel argumentatsioonil, avatud debatil ja kaasatusel.
Idealism ja solidaarsus on osa Euroopa koostöö motivaatoritest, kuid mitte alati parimad lähteväärtused pikaajalise jätkusuutliku Euroopa arendamisel. Selles protsessis pole vaja maha teha ka föderaliseerumise kriitikuid, sest nemad aitavad leida potentsiaalseid kitsaskohti ja debati käigus lõpp-tulemust parandada. Seega peab siseriiklik võimekus Euroopa föderaliseerumise alaste arengute hindamisel kasvama nii ametnike kui teadlaste hulgas.
Kolmandaks on vajalik defineerida, millist föderatsiooni mudelit meie, kui EL-i äärel asuv väikeriik vajame ja milliseid erandeid või eeliseid soovime, tagamaks oma huvide mõistlikku esindatust pikaajaliselt. Eesti roll, esindatus ja osalemisvõimalused oleksid näiteks võrdlemisi erinevad erinevate föderatsioonitüüpide puhul, seega on oluline varasemalt oma eelistused läbi debateerida, määratleda ja nende eest võidelda. Võttes ise lepingu välja töötamisel vedava rolli, saame kahtlemata läbi viidavaid reforme enda huvidele vastavamaks kujundada. Samuti on olulised legitiimsuse ja demokraatlikkuse aspektid: kodanikke ja huvigruppe on vajalik kaasata algusest peale tagamaks, et nad tunnevad hilisemat lepingut kui „enda oma ja enda tehtut“.
Neljandaks on vajalik arendada Eesti ametnike ja poliitikute võimet mõista integratsiooni ja föderaliseserumise loogikaid ning teiste liikmesriikide lähtepositsioone ja huve antud protsessis. Kui Eesti huvides oleks dünaamiline ja avatud föderalism, siis tuleb ka mõista teistsuguste huvide olemasolu Euroopa Liidus, nii on mitmed liikmesriigid pigem toetamas staatilise ja üsna jäiga õigusliku regulatsiooniga föderatsiooni tüüpe, mis tagaks selgema õigussuhte ja tõhusama järelevalve.
Seega, kui Eesti soovib föderaliseerumise debatis olla panustav ja teadlik osaleja, vajame esmalt analüütilise võimekuse kasvu ning see järel ametialase võimekuse kasvu, mis võimaldaks Eesti ametnikel senisest tulemuslikumalt töögruppide ja ekspertkomiteedes juhtroll võtta ning eelnõud juba väljatöötamisfaasis meile soodsas suunas arendada. Vaid riik, kelle ametnikud on püsivalt ja aktiivselt valmis võtma juhtrolli ja pakkuma lahendusi, saab loota uue aluslepingu sünnikoduks olemist.
Euroopa föderaliseerumisprotsess saab kahtlemata olema keerukas ja paljude väljakutsetega arvestades varasemat ajaloolist kogemust. Kui tahame, et seda edukat pingutust krooniks aastal 2018 uus Tallinna Lepingu nime kandev alusleping, siis peavad liikmesriigid, eeskätt Eesti, sellel korral panustama rohkem ja tulemuslikumalt, kui varasematel Euroopa föderaliseerimise katsetustel.