Eesti õiguskindluse ja demokraatlike väärtuste hoidmiseks peame riigikogus kaaluma põhiseaduse muutmist nii, et kohalikel valimistel saaksid osaleda ainult Eesti kodanikud ja nende riikide kodanikud, kellega jagame samu väärtusi, kirjutab Kalle Laanet.
Kellega koos me suudame kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki? Lennart Meri mõte “ei kunagi enam üksi” kõlab praegu sama kõnekalt kui 1990. aastatel, mil ta sõnastas selle Eesti tulevikku määrava suunana. See põhimõte kannab meid ka nüüdses maailmas, kus ühine väärtusruum ja tugevad liitlassuhted on olulisema kaaluga kui eales varem.
Kõneka tsitaadi vaimus kerkib aga küsimus, kas Eesti elu kujundavates otsustes peaksid saama kaasa rääkida ka inimesed, kellel on side agressorriigiga, mis ohustab demokraatlikku maailmakorda ja korraldab Ukrainas tapatalguid juba aastaid.
Venemaa ja Valgevene kodanike osalus kohalikel valimistel ei ole ainult õiguslik, vaid ka usaldusküsimus. Venemaa agressioonisõja taustal ning sekkumiskatsetel mitme Euroopa riigi tegemistesse on mõistetav, et paljudes Eesti inimestes tekitab agressorriikide kodanike valimisõigus ebakindlust või isegi tunnet riigi nõrkusest.
Praegu osalevad meie kohalikel valimistel ka siin elavad Venemaa Föderatsiooni kodanikud, kel on õigus – ja ka kodanikukohus – osaleda Kremli diktaatorliku režiimi valimistel ja mitte ainult. Kui Venemaa otsustab kutsuda oma kodanikud püssi alla võitlema ukrainlaste või kõige halvemal juhul meie vastu, siis on nad kohustatud seda tegema, sest nii kirjutab ette Venemaa konstitutsioon.
Inimene, kelle kodumaa ei tunnusta demokraatlikke väärtusi ega rahvusvahelist õigust, saab otsustada samaaegselt ka Eesti elu valikute üle. See ei peaks nii olema, see ei saa nii olla.
Kui tahad kuuluda kuhugi gruppi, kus on seatud teatud tingimused, olgu need abipolitseinikud, jahimehed või teised, tuleb selleks täita grupile seatud nõudmisi ja teha selleks ka vastavaid pingutusi. Iga kogukond, olgu see kui tahes avatud, peab säilitama kindla sisemise ühtsuse ja väärtused, mis teda koos hoiavad. Samast põhimõttest tuleks ka lähtuda valimisõiguse küsimuses.
Arendades edasi Lennart Meri mõtet “ei kunagi enam üksi”, siis see tähendas Eestile enamat kui ainult rahvusvahelist sidet. See tähendas ühist eesmärki ja ühist väärtusruumi, mille nimel me suudame koos liikuda ja meie riiki hoida. Peame tagama valimisõiguse neile, kes jagavad meie põhimõtteid ja on valmis pingutama Eesti iseseisvuse nimel ning üks olulisi ühiseid nimetajaid ongi kodakondsus ja jagatud väärtused, mis ühtivad meie väärtusruumiga.
Eesti õiguskindluse ja demokraatlike väärtuste hoidmiseks peame riigikogus kaaluma põhiseaduse muutmist nii, et kohalikel valimistel saaksid osaleda ainult Eesti kodanikud ja nende riikide kodanikud, kellega jagame samu väärtusi. Need on Euroopa Liidu ja NATO riikide kodanikud ja miks mitte nende riikide kodanikud, kellega sõlmitakse kahepoolsed vastavasisulised välislepingud.
See samm tugevdaks meie õigusrahu ja kindlustaks, et Eesti otsuseid kujundaksid meiega samu väärtuseid jagavate riikide kodanikud. Just see põhimõte peaks meid suunama ka valimisõiguse küsimuses. See ei puuduta kellegi põhivabaduste piiramist ega inimeste õiguste kitsendamist. See on meie endi suveräänne õigus otsustada, kellega koos me soovime oma riigi tulevikku kujundada.
Viimased kümnendid on näidanud, et me oleme küpsed tegema meie iseseisvuse tagamiseks olulisi otsuseid. Valimisõiguse rakendamine ei võta midagi ära nende inimeste igapäevasest elust Eestis, ent piirab võimalust mõjutada meie riigi poliitilisi otsuseid. Kujunenud julgeolekuolukord ei anna meile võimalust otsuseid pikalt kaaluda.
Valimisõiguse ümbermõtestamine meie põhiseaduses ehk otsustamine, kellel on õigus osaleda meie elu korraldamises ja tuleviku määramises kohalikul tasandil, annaks meie kodanikele selge sõnumi, et seda saavad teha koos meiega vaid samameelsete riikide kodanikud.