Poola, Leedu, Läti piiridel Valgevenega on jätkuvalt eriolukord takistamaks ebaseaduslikke piiriületuskatseid.
„Valgevene piiridel jätkuv rünnak naabrite vastu on tekitanud viimase 30 aasta kõige heitlikuma julgeolekukriisi.“ Nii kirjutasin eelmise aasta novembris. Täna, aasta hiljem, on paslik teha tagasivaade – mis on toimunud meie julgeolekuga selle aasta jooksul.
Poola, Leedu, Läti piiridel Valgevenega on jätkuvalt eriolukord takistamaks ebaseaduslikke piiriületuskatseid. Läti piirivalveteenistus teatas eelmisel nädalal ebaseaduslike piirületuste surve kasvust nende piiridele. Eesti on käitunud mõistagi solidaarselt, lähetades naabritele kõikvõimalikku abi, hea väljaõppega inimesi ja tehnilisi vahendeid.
Olukord muutus täielikult muidugi 24.veebruaril, kui Putini režiimi dikteeritav Venemaa alustas täiemahulist sõjalist rünnakut Ukraina vastu. Täna oleme kindlad, et sellele eelnenud Valgevene hübriidrünnakud piiridele olid toime pandud Putini käsul ja toel selleks, et testida lääne ühtsust ja tekitada Balti riikides ja Poolas sisepoliitilisi lõhestusi. Lääs oli ühtne võitluses hübriidrünnakutega ja on jäänud ühtseks ka Ukraina toetamises Venemaa sõjaliste rünnakute tõrjumises. Lootkem, et niinimetatud meid ei hakkaks häirima sõjaväsimus, eelkõige liitlaste hulgas, sest ukrainlaste juures me seda muidugi näha ei saa. Neil ei ole muud võimalust kui võidelda oma vabaduse, oma kodu ja kodumaa, oma laste ja nende tuleviku eest lõpuni – võiduni.
Milliseid tegevusi planeerisime toona, et sõjaohud ei kanduks Eestimaale?
Kõigepealt olukorrateadlikkuse tagamine liitlaste vahel, pidev teabevahetus ja – hübriidsõjas ülima tähtsusega – valeinfo välja sõelumine, et vältida sellest tuleneva liitlaste otsusekindluse murenemist. Positiivsena saame tõdeda, et ühine vastane liitis läänt rohkem kui senine poliitiline ja kultuuriline retoorika.
Liitlaste ühtsuse ja otsusekindluse demonstreerimine, et Venemaa mahitatud ja toetatud Lukašenka režiimil ei õnnestuks oma eesmärki saavutada ning Balti riike ja Poolat ning Euroopa Liitu laiemalt destabiliseerida. Siin olid olulised nii ühised toetusavaldused kui ka reaalsed panused Poola ja Leedu abistamiseks. Eesti oli siin eestkõneleja ja esitegutseja meie naabrite abistamisel.
Euroopa Liidu täiendavad sanktsioonid Valgevene suunal on olulised ning oleme toetanud igakülgselt nende viivitamatut kehtestamist. Ka selles tegevuses oli Eesti üks eestkõnelejatest ja Venemaale kehtestatud santsioonipakettide algatamisel oli Eesti samuti eestvedaja.
Eesti peab oluliselt kiirendama idapiiri ehitust, et valmis olla surveks või koguni ründeks meie riigipiirile. Piiri füüsiliseks rajamiseks astusime pikad sammud edasi.
Oluliselt suurendada Eesti laskemoona varusid, hankida uusi relvasüsteeme ja tugevdada eelhoiatussüsteeme, et oleksime paremini valmis reaalseks sõjaliseks konfliktiks. Selle jaoks eraldasime täiendavalt kokku üle 900 miljoni euro kaitse-eelarvesse.
Selgitamine, et sõda Ukrainas ei ole vaid Ukraina laste, naiste ja meeste hukkumine ning riikluse ja rahva hävimine sõjatandril. Sõja mõjud ulatuvad igapäevaselt Eestisse.
Nagu näeme, on aastatagused arusaamad kinnitust leidnud ning neist tulenev tegevus jätkub. Siinkohal ei maksa ülemäära tähelepanu ega tähtsust omistada ajakirjanduses lõkkele löönud tundelistele kemplustele kaitsevaldkonna endiste ja praeguste tegelaste seas. Ei möödu kuigi kaua aega, kui sellised vahepalad vajuvad ajalukku ja kõige rohkem hinnatakse neid tormiks veeklaasis.
Murekohti on muidugi meil kõigil veel, nii kodus, riigikogus kui valitsuses. Me ei tea, millises mahus saabub meile sügisene COVID-i laine ja kui palju see mõjutab meie igapäevaseid tegemisi. Ja elul on ju alati veel üllatusi… No aga mida siis ometigi teha?! Nagu mu kadunud ämm Aliide Koopuu alati ütles: „Lapsed, peaasi, et sõda ei oleks ega tuleks. Muuga saame hakkama!“ Teeme siis esialgu kõik selleks, et sõda lõppeks Ukrainas ja ei saabuks meie kodumaale!