Kriminaalõigust kiputakse enamasti muutma alles siis, kui mõni enneolematu õud on juhtunud ja kahju sündinud. Vaenu õhutamist ja selle kahju meie inimestele ei tarvitse ära oodata – võiksime olla targemad ja sellist jama ennetada.
Vihaselt kõnelda võib igaüks nii praegu kui tulevikus. Sellest hoopis karmim nähe on vaenukõne, mis õhutab inimesi mõne grupitunnuse põhjal vihkamisele ja vägivallale. Avalik vaenamine, mis võib kaasa tuua raskeid tagajärgi, tuleb keelata nii, et sellest on tolku.
Kõnealune muudatus ei ole kellegi suukorvistamiseks ega sõnavabaduse piiramiseks. Kaugel sellest. Seda on vaja ühiskonna kaitseks üksnes kõige raskemate vaenu õhutamise ja vaenukuritegude vormide eest.
Nimelt oleme meie, Eesti riik, võtnud kohustuse hoolitseda selle eest, et inimväärikus ja võrdsus laieneksid kõigile. Nii peame meie, Eesti riik, kaitsma inimesi ka vaenu õhutamise eest. Praegu on riigikogul suurepärane võimalus arutada, millisel kujul me heidutavat karistusõiguslikku normi parandada võiksime. See norm ei tohi jääda nõnda näiliseks, nagu on praegu seaduses kirjas.
Kõnealune muudatus ei ole kellegi suukorvistamiseks ega sõnavabaduse piiramiseks. Kaugel sellest.
Vaenukõne kriminaliseerimine aitab kaitsta kõiki võrdselt. Olenemata sellest, millist erakonda keegi valib, mis keelt inimene räägib, millesse usub või kellele koju jõudes esimesena tere ütleb, võib avaliku vaenamise tagajärjel tõukunud kuritöö ohvriks langeda igaüks meist.
Vaen võib eskaleeruda ka rahutusena. Sõltumata sellest, millise tunnusega ühiskonnagrupi suhtes on inimesi üles ässitatud, võivad suure avaliku korra rikkumise käigus ohtu sattuda nii ässituse sihtmärgid kui ülejäänud ümberolijad.
Kui homme, kuu või aasta pärast peaks meie tegematajätmise tõttu sündima vaenu õhutamisest õudsete tagajärgedega avaliku korra rikkumine, oleks meil silmad häbi täis. Ma tahaksin siis näha, mis näoga on need inimesed, kes praegu nii tulihingeliselt vaenu kriminaliseerimise vastu on.