Küllap on mõnigi rahvusvaheliste suhete huviline tundnud pettumust, lugedes värskemaid eestikeelseid uudiseid Soome NATOga liitumise kohta. Näiteks nopped Soome kaitseministeeriumi kaitsepoliitika osakonna juhi Janne Kuusela intervjuust jätavad mulje, justkui toriseks Kuusela selle üle, et äkki peab Soome koguni Balti riikide õhuturbes osalema. Selle intervjuu eestikeelse refereeringu puhul on üht-teist tõlkes kaduma läinud (YLE Uutiset; ERR: uudised). Õnneks on meil naabritega endiselt head suhted ja vastastikune mõistmine, ka riigikaitse asjus. Omaette teema on Soome julgeoleku olukord läbi ajaloo. Meil on ühine ja vaenulik naaber, kuid erinevad kogemused. Ikkagi on meil rohkem sarnast, rohkem ühist, ka lisaks keelele ja geneetikale.
Nende suhete mõistmiseks on vältimatu minna tagasi II maailmasõja ja külma sõja juurde. Pärast II maailmasõja lõppu oli Soome Nõukogude Liidu meelevallas, igasugused suhted kõigepealt Saksamaaga, aga ka üldse lääneriikidega tuli katkestada. Loobuda tuli koguni Marshalli plaanis osalemisest (USA mahukas abiprogramm sõjas laastatud Euroopa ülesehitamiseks, lisaeesmärgiga takistada kommunismi läände tungimist). Selle asemele tuli võimuka naabriga sõlmida nn YYA-sopimus ehk sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping (soome k sopimus ystävyydestä, yhteistoiminnasta ja keskinäisestä avunannosta; vene k Договор о дружбе, сотрудничестве и взаимной помощи). Sellist ettevaatlikku «ümberhaaramist» olid venelased kavandanud juba enne sõda ning tulid nüüd esimesel võimalusel selle juurde tagasi, täiesti uues ja neile soodsas olukorras. Mõistagi – silmakirjalikult.
Soome välispoliitika sõltus üsna täielikult jõhkra naabri seatud piiridest.
Soome välispoliitika sõltus üsna täielikult jõhkra naabri seatud piiridest, ometigi osati pea olematu manööverdamisruumi juures sõlmida lääne- ja teiste demokraatlike riikidega head suhted nii diplomaatias kui ka kaubanduses.
Sellel perioodil pikemalt peatumata tuleb vaid märkida, et soomlased olid väga osavad olukorda enda kasuks pöörama ja nii on soome keeleski omandanud iseseisva ja konkreetse sisu mõiste itäkauppa – idakaubandus ehk majanduslikud suhted «idaga», Nõukogude Liiduga, millest soomlased oskasid üsna pika kõrre tõmmata. Venelased olid ka õnnelikud, sest soomlased ehitasid neile tehaseid ning vene tehasetöölised käisid vabal ajal Luhta jopedega. Eestis on selle protsessi mälestusmärgiks Viru hotell.
Nõukogude Liidu lagunemise järel oli Soomel juba olemasolevate suhete varal lihtne liituda Euroopa majanduspiirkonna ja 1995. aastal Euroopa Liiduga. Peale «naabrivalve» lõppemist ehk Nõukogude liidu lagunemise järel on Soome ja NATO sõlminud tihedad suhted, Soome on osalenud NATO partnerina mitmes programmis ja protsessis: Põhja-Atlandi koostöönõukogu, selle järglane Euro-Atlandi koostöönõukogu, 1994. aastal liitus Soome NATO programmiga «Partnerlus rahu eest», alates 1997. aastast on Soomel eriesindus NATO juures. 2008. aastal liitus Soome NATO kiirreageerimisjõududega, 2014. aastal allkirjastasid Soome ja NATO nn võõrustajamaalepingu (soome k isäntämaasopimus), mis reguleerib, millist konkreetset abi annab Soome NATO-le kriisiolukorras ja õppustel. Soome on seadusega reguleerinud oma kaitseüksuste osalemise NATO juhitavatel operatsioonidel. See loetelu ei ole mõistagi ammendav.
On ju laiemaltki teada, et Soome liitumine NATOga on peamiselt poliitiline protsess, sest sõjalis-tehniliselt sobituvad Soome kaitsestruktuurid juba mõnda aega NATOga: kaliibrid, varustus, side, väljaõpe jmt.
Tõsisem arutelu NATOga liitumise üle aktiveerus 2006. aastal. Suuremate parteide arusaamad lahknesid kahes olulises küsimuses: kas liituda ja kui, siis kas on vaja korraldada rahvaküsitlus.
Venemaa rahvusvahelisi õigusnorme ja lepinguid, tervet mõistust ja tänapäevast maailmakorda, kogu Euroopat, tsivilisatsiooni, üleüldist tänapäeva elukorraldust hävitav rünnak Ukraina vastu on üksiti summutanud erimeelsused mitte üksnes Ukrainas, vaid ka teiste rahvaste poliitikas ja hoiakutes. Nii on Soomes ja Rootsis NATO asjus poliitilised vaidlused kiiresti kõrvale jäetud ja tegutsetakse nähtavas üksmeeles.
Üsna hästi kirjeldab Soome kauaaegset positsiooni üks külma sõja ja president Kekkose aegne anekdoot (Urho Kaleva Kekkonen (1900–1986), Soome Vabariigi president 1956–1982, peaminister 1950–1953 ja 1954–1956). Nimelt survestasid Soomet Kekkose isikus eelkõige Venemaa ehk toonane Nõukogude Liit, kuid teiselt poolt kallutas oma naabrit ja kauaaegset vasalli lääne suunas Rootsi. Kekkonen selgitanud oma seisukohti: «Kui kummardan Vene poole, keeran oma tagumised palged ebaviisakalt Rootsi poole, kui aga kummardan Rootsile, siis on ju olukord vastupidine ja seda ei tea kunagi, kuidas Moskva minu tagumikule reageerib.»
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist polnud Venemaast esialgu kellelegi ohtu ja nii nautiski Soome tegelikku sõltumatust, olles mitmeski võrdluses maailma riikide seas päris edukas või koguni esimene. Ajad aga muutuvad ja nüüd on peale Soome NATOsse pürgimas ka Rootsi. Meil siin jääb ainult oma kahele heatahtlikule naabrile selles protsessis edu soovida!