Gruusiat ründas Vene armee ettekäändega kaitsta osseete ja Osseetias elavaid venelasi väidetava Gruusia genotsiidi eest. Kui nüüd hinnata praktiliselt sama põhjendust Ukraina kontekstis – et ukrainlastest natsid ja fašistid olid otseseks ohuks Ukrainas elavatele kaasmaalastele – venelastele –, siis peaks mõtlevasse pähe viimaks ometi tulema mõte, et vast oli 14 aastat tagasi tegemist samuti Venemaa agressiooniga naabermaa vastu. Mitte mõte, et «mine tea, mis nad seal omavahel madistavad».
Isegi Krimmi vallutamine ja Venemaale allutamine 2014. aastal kutsus lääneriikides esile pigem palju vaidlusi ja vähe tõsist vastuseisu. Miks küll? Mida loodeti?
Kahetsusega tunnistas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oma aastakõnes, et lääs oleks pidanud kuulama neid, kes tunnevad Venemaad paremini, eriti Balti riike. Seda mantrat peame koos oma füüsiliselt lähedaste liitlastega kordama kogu aeg ka pärast ukrainlaste võitu venelaste üle. Ja peame jäämagi kordama, sest ajalugu, ka lähiajalugu näitab, et poliitikud ei õpi.
Venemaa alustatud agressioon, seekord siis Ukraina hävitamiseks, pani läänepoolkeral mõned rattad tõesti käima, see oli esimene mõju avaldanud häirekell. Britid olid juba enne seda kuupäeva mõelnud edasistele tegevustele agressiooni korral. Juba 25. veebruaril (!) korraldasid britid esimese Ukraina toetamise videonõupidamise, millel osales 30 riiki! Üldine suhtumine: aitame! Eestit toodi kohe eeskujuks kui riiki, kes annetas juba enne sõja algust Ukrainale relvi.
Kahjuks oli järgnevate nädalate jooksul abi Ukrainale pigem vähene. Loodeti, et sõda raugeb, lootjateks eelkõige riigipead, kes pidid Ukrainale abi andmiseks tegema poliitiliselt keerulisi otsuseid.
Järgmine tõsine häire oli lääneriikidele Butša, Irpini ja teiste Kiievit ümbritsenud linnade okupantidest vabastamise järel nähtud õudused.
Ja ärkas ja tõusis USA… Võib ju toriseda, et küll võttis aega, aga tähtis on ikkagi tulemus ning ilma USA eestvedamiseta oleks hoopis teistsugune nii olukord Ukrainas kui ka kogu Euroopa julgeolek.
Läänes loodeti, et sõda raugeb, lootjateks eelkõige riigipead, kes pidid Ukrainale abi andmiseks tegema poliitiliselt keerulisi otsuseid.
Esimene nn Ramsteini kohtumine peeti 26. aprillil ning sellel osalesid enam kui 40 riigi esindajad. Koosoleku kokkukutsuja oli USA kaitseminister Llyod Austin ja kohtumispaigaks Ramstein. Saksamaal Ramsteinis asub Ameerika Ühendriikide õhujõudude peakorter Euroopas ja Aafrikas, samuti NATO liitlaste õhuväejuhatuse peakorter. Õhuväebaas sai valmis 1953. aastal, oli siis mõeldud Nõukogude Liidu ehk Venemaa agressiivsete sõjaliste kavatsuste ohjamiseks ning nagu näha, pole baasi ülesanne tänaseni sisuliselt muutunud. Tuntud metallibändil pole levinud lugudest hoolimata õhuväebaasi ega selle asukohaga isegi nime poolest midagi pistmist.
Nüüdseks on nn Ramsteini formaadis kaitseministrid kohtunud juba viiel korral. Ramsteinist on saanud tõeline vaba maailma koalitsioon Ukraina toetuseks, mille väljundiks on peamiselt kaitse- ja sõjatehnika annetamine. Selle töörühma osalejate arv on peale esimest kohtumist kasvanud ja maailmajagudest pole esindatud ainult Antarktika. Praegu on Ukrainat venevastases sõjas praktiliselt toetamas üle 50 riigi.
Kieli majandusinstituut peab üleval andmebaasi nimega Ukraine Support Tracker. Selle andmetel on ajavahemikus 24. veebruarist kuni 3. augustini antud Ukrainale abi 84,2 miljardi euro jagu.
Mõistagi püüame liitlaste teadvuses hoida asjaolu, et Eesti on endiselt kõige suurem Ukraina sõjaline abistaja oma sisemajanduse kogutoodanguga võrreldes – 0,83 protsenti SKTst. Sellele lisandub 0,4 protsenti SKTst kulusid sõjapõgenike vastuvõtuks.
Teame, et juba praegu leidub selle viimase asjaolu suhtes kriitikuid. Hädaldamise põhjuseks on väidetavalt meie oma kaitse nõrgenemine. Tegelikult on tulemus just vastupidine – kindlasti on see kõige kulutõhusam viis Eestit sõjaliselt kaitsta. Meie suured liitlased, tulevikus nende seas Ukraina, on meile kordi kindlam kaitsekilp kui ükskõik kui suure võimaliku SKT protsendi eest omale tuleraudade soetamine.
Meie julgeoleku nurgakivideks on olnud ja on ka tulevikus algatusvõime ja liitlaskoostöö. Maailm saab aru, et Ukraina sõdib praegu nii enda kui iseäranis lähemate naabrite vabaduse eest.