Devalveerimine on kui peavalu ravimine pea maharaiumise teel.
Devalveerimine on kui peavalu ravimine pea maharaiumise teel.
Selles, et devalveerimislipp ikka ja jälle heisatakse, pole midagi üleloomulikku. Teema müüb. Imelik on ehk see, et viimati valiti eestkostjaks aastail 1982-93 Rootsi Riigipanka tüürinud Bengt Dennis.
Bengt on tore mees, kuid tema erapooletuses võiks kahelda. On ju tegu mehega, kes viis Rootsi Euroopa inflatsiooni edetabeli tippu: 1980. aastatel ei suutnud Rootsi oma inflatsiooniga edestada kapitalistlikus Euroopas vaid Hispaaniat, Itaaliat, Portugali ja Kreekat.
Dennis on sama mees, kelle käe all elas Rootsi kroon üle rängima kukkumise: aastaga, 3. septembrist 1992 3. septembrini 1993, kerkis dollari hind 5,11 kroonilt 8,19ni. Isikliku 13,1%-lise inflatsioonirekordi tegi ta veebruaris 1991.
Tõsi, see oli aeg, kus pea kõikjal käsutasid keskpankade presidente valitsused. Seda tunnistades ei maksaks ka 15-20 aasta tagusest Rootsist ja Soomest otsida võrdlust Eesti jaoks. Kinnisvaramull oli neilgi, kuid see polnud kriisi põhjus, vaid toonase arengu loomulik kaasnähtus. Mõlema naabri 1990ndate alguse kriisi kulg ja numbrid on sarnased, kuid põhjused väga erinevad. Rootsi kriis oli kodukootud, evolutsiooniline, milleni viis inflatsiooniline ja paternalistlik majanduspoliitika. Kroonil ei lastud kohaneda kulukamaks muutuva majandusega, üht hoiti keskpanga interventsioonide, teist krediidiemissiooni toel.
Ainult et klassikaline seotud vahetuskursiga rahasüsteem, kasutades Milton Friedmani sõnu, on kui viitsütikuga pomm. Ametiühingute toetatud inflatsioon tegi oma maa tootmissisendi üha kallimaks. Pealegi oli rahvas harjunud riigi toel suurelt võlgu elama. Maksukoormuse poolest polnud Rootsile maailmas võrdset – 1990. aastaks oli see tõusnud 56,9%ni SKPst.
Pomm plahvataski – majandus seiskus. Peatamaks välisraha väljavoolu, lasti kroon novembris 1992 devalveeruma. Majanduslangus aga jätkus. SKP vähenes 1990-1993 4,3%, keynesilike veendumuste kiuste suurenes töötus 1,6%-lt 8,2%ni.
Soomet tabas sarnane saatus, kuid erinevalt Rootsist oli seal tegu suuresti eksogeense šokiga. N. Liidu kokkuvarisemisega kaotati veerand välisturust. Itta barterina veetud kraami polnud kuhugi panna, pealegi polnud seda millestki toota – toorme ja energia eest tuli hakata maksma kõvas rahas. Et seda polnud kuskilt võtta, näitab impordi 15%-line kukkumine 1993, kusjuures eksport vähenes 8%.
Kasvavat nõudlust välisraha järele polnud võimalik katta. Just ECUga seotud Soome mark devalveeriti novembris 1991 12% ja lasti ujuma. Marga kurss kukkus dollari suhtes 1993. aasta lõpuks ligi 60%, sinna, kust ta oma kuulsusrikast, kuid fiktiivset (selle taga oli võlgu ja bartereksport N. Liitu) tõusu vaevalt kümne aasta eest oli alustanud. Devalveerimine ei päästnud siingi, töötus suurenes 1990-1993 3,2%-lt 16,3-le, SKP vähenes 13%.
Sõnum Eesti jaoks? Olematu. Keskpanga interventsioonidele toetudes oma vääringu vahetuskurssi hoidnud Soome ja Rootsi ning valuutakomiteega Eesti esindavad eri maailmu. Esimeses liigub raha ümber majanduse, teises peab majandus tiirlema ümber raha. Esimeses on riskid eeskätt majanduslikud, teises poliitilised. Ei saavutanud kumbki Põhjamaa devalveerimisega töötuse alanemist ega majanduse pöördumist kasvule. Saadi pikaleveninud depressioon.
Eesti puhul ei leiaks küsimusele “Mida annaks krooni devalveerimine?” ühtki toetavat argumenti. Ihatav tööjõu odavdamine suurendab selle väljavoolu ja survestab veelgi tööjõuturgu, inflatsioon saab hoogu juurde, eurokonvergentsis oleks astutud pikk samm tagasi. Pealegi on Põhjamaade pangad eurodeks denomineeritud laenude-liisingutega teinud kõik, et luua Eestis ühisrinne igasuguse devalveerimise vastu. Juttudega krooni devalveerimisest võib saavutada vaid eurostumise.