Mu poeg on suur superkangelaste austaja ja nii ta vedas mind vaatama Kapten Marveli filmi. Võitluskunste harjutades öeldi kangelasele õpetussõnad: viha toidab vaenlast, viha teeb sind nõrgaks. Hakkasin mõtlema, et Eestis on viimasel ajal märgata palju viha, mis väljendub erinevates vormides. Viimaseks ebameeldivaks märgiks on see, et lapsega teed ületav pearabi saab sõimata.
Viha toidab vaenlast. Vaadates toimuvaid diskussioone, tundub vägisi nagu paljud inimesed mõtleksid, et vaenlane on teine Eesti inimene. Aga meie vaenlane pole ju mitte sees, vaid väljas. Kui meie oleme teineteise kõri kallal, rõõmustavad ainult need, kes Eestile head ei soovi.
Meile on ette heidetud, et koostöö välistamine EKRE-ga oli vale samm. Koostöö EKRE-ga välistas ka Jüri Ratas ja Keskerakond. Vahe on lihtsalt selles, et meie peame oma lubadustest ka kinni. Aga me ei välistanud EKRE-t lihtsalt välistamise pärast, vaid selle pärast, et me ei pea õigeks ega Eestile heaks viha ja vaenu õhutamist üksteise vastu. Siin elavad venelased või mistahes muust rahvusest inimesed, kes peavad Eestit oma koduks, on sageli sama suured Eesti patrioodid, kui nö etnilised eestlased on. Meie huvi on see, et me hoiaksime kokku ja oleksime koos tugevamad väliste vastaste vastu.
Me välistasime EKRE-ga koostöö ka selle pärast, et nad propageerivad õigusriigi alustalade õõnestamist. Kohtunike poliitiline määramine, võimude lahususe lõhkumine, riigi lõhki laenamine tulevaste põlvede arvelt, pole see tulevik, mida meie Eestile näeme. Kui õigusriik ei toimi, kahandab see riigi usaldusväärsust oma kodanike ees.
Samamoodi kahandab riigi usaldusväärsust riigijuhtide valetamine. Kõrgendatud nõudmised ja tähelepanu parlamendi ja valitsuse liikmetele tulenevad nende unikaalsest positsioonist– nad on ainsad ühiskonna liikmed, kes mitte ainult ei pea seadust järgima, vaid kellel on reaalselt võimalus ka seadusi muuta. Sealhulgas ka seda, kuidas seadus neile endale kohaldub.
Valetamine halvendab nii parlamendi kui ka valitsuse mainet. Maine halvenemine suurendab lõhet valijaskonna ja valitute vahel. Demokraatia on aga usaldusele ehitatud. Valijad usaldavad valitutele otsuste tegemise ja oma huvide esindamise. Kui inimesed ei usu, et otsustajad tegutsevad ausalt ja väärikalt, siis on neil raske ka tehtud otsuseid mõista ja aktsepteerida. Järelikult ka parlamendi poolt vastuvõetud seaduste järgi elada. Kujutlemaks ette, mis võib sellisel puhul juhtuda, on paslik uuesti üle lugeda William Goldingu romaan „Kärbeste jumal“.
Ma ei arva, et kõik arvavad nii nagu mina. Kui kõik mõtlevad ühtemoodi, ei mõtle järelikult mitte keegi. See ongi vaba ühiskonna võlu, et meil võivad olla erinevad arvamused. Aga demokraatia allakäik algab sallimatuse sallimisest. Kui me normaliseerime viha ja vaenu, kui see saab meie igapäeva osaks, siis oleme nõrgad tegutsema koos siis, kui meil on seda tõeliselt vaja.
On näha, kuidas praegune koalitsiooni kokkupanek lõhestab ühiskonda. Isamaa ja Keskerakond rõhuvad 99 000 valijale, kes muidu jäävad eemale, aga kui vaadata nende retoorikat, siis neil ei tundu olevad sooja ega külma EKRE valijatest, vaid peamine soov on EKRE-t kasutada võimuletulekuks neid vaigistades. See ju ei lahenda EKRE valija muresid, kui EKRE juhid muutuvad retoorikas malbemaks. Asi ei ole samuti vaid retoorikas, vaid sisus ja väärtustes. Kui see tõesti juhtub, et need nüüd äkitselt muutuvad, tekitab see EKRE valijates veelgi suuremat viha, sest EKRE juhid on neid petnud. Kui seda aga ei juhtu, siis saab viha õhutamine ja valetamine osaks Eesti valitsuse igapäevasest tegevusest.
Kui see koalitsioon tuleb, on pettunud Reformierakonna valijad, aga ka Keskerakonna ja Isamaa valijad, kes valisid neid selleks, et hoida ära viha ja vaenu võimuletulek kuna Keskerakond kinnitas enne valimisi korduvalt, et ta nendega koostööd ei tee. Kui seda koalitsiooni ei tule, on endisest veelgi vihasemad EKRE valijad, kellel on justkui tekkinud õigustatud ootus valitsusse pääsemiseks. Jah, ka varasemalt on valimiste võitja jäetud koalitsioonist kõrvale, kuid varasemalt oli see ka valimiskampaanias selgelt teada ja inimesed said seda oma valikut tehes arvestada. Praegu väitis Keskerakond enne valimisi üht, aga peale valimisi oli enne välistatud erakond esimene, kellele kõne ja ettepanek valitsuse moodustamiseks tehti. Mitte viimane valik, kui midagi muud enam üle ei jää ja tõesti tuleb oma sõnu sööma hakata, vaid esimene.
Dominique Moisi kirjutab oma raamatus „Emotsioonide geopoliitika“ emotsioonidest, mis on riikide käitumise taga – nendeks on tema sõnul alandus, hirm ja lootus. Mõõdukas alandus on edasiviiv jõud, aga suures koguses on see destruktiivne. Hirm ja viha pärsivad tegevust. Vihast lähtuv tegevus või sellest loobumine hirmu tõttu, et tegevusega tekitatakse endale või lähedastele kahju, on koormav. Ainus emotsioon, millele tasub käitumist rajada, on lootus. Lootus on see, mida me peame hoidma ja millele Eesti tuleviku ehitama. Selline alternatiiv Eestile on endiselt võimalik ja me töötame selle nimel.
The post Viha, alandus ja lootus appeared first on Kaja Kallas.