Oleme kriisist väljumas, kuid kas ajutiselt, seda näitab aeg. Kosta on olnud arvamusi, et peaksime võtma riigile üha uusi laene ja hoiduma iga hinna eest kokkuhoiust. Kui jätkusuutlik see aga oleks?
Praegu on meil oluline leppida kahe põhimõttega. Esiteks tuleb mõista, et laenu võtab mitte abstraktne riik, vaid meie ise maksumaksjatena, ning neid laene peame meie, meie lapsed ja lapselapsed koos intressidega veel pikka aega tagasi maksma. Teiseks peame võtma kontrolli alla pidevalt paisunud riigiaparaadi kulud, kuniks suudame veel tagada selle jätkusuutlikkuse.
Kui koroonakriis tõi meie teadvusesse 2+2-reegli, siis riigieelarve koostamisel kehtib omamoodi 1+3-reegel: valitsus koostab neljaks aastaks laiema eelarvestrateegia, millega pannakse paika selleks perioodiks suuremad eesmärgid ja tegevused. Seejärel keskendub valitsus detailsemalt perioodi esimesele aastale ning kui vastav eelnõu on riigikogus seadusena vastu võetud, võetakse konkreetsed rahasummad ette.
Eelarvestrateegia perioodi ülejäänud kolme aasta plaanid on rohkem indikatiivse loomuga, aidates nii valitsusasutusi, ettevõtteid kui ka peresid oma tegevuse planeerimisel ning suurendades riigirahanduse läbipaistvust. Need positiivsed tulemused tekivad vaid ühel eeldusel: perioodi viimaseks kolmeks aastaks kirja pandud plaanid on siirad, ausad ja teostatavad ehk neil on tegelik rahaline kate.
Kahjuks pidime tõdema, et eelmine riigi eelarvestrateegia perioodiks 2021–2024 ei vasta nendele kriteeriumidele, kuna 2022.–2024. aastateks kirja pandud plaanidel tegelik rahaline kate algusest peale puudus. Nimelt sisaldas see kolme aasta peale ligi miljardi euro võrra «revisjoni» ehk rahvakeeli kärpeid. Probleemiks oli aga see, et nendel kärbetel polnud tegelikku sisu taga.
Selle tunnistas intervjuus üles ka eelmine rahandusminister, kes ütles otsesõnu: «Tunnistan teile väikese saladuse, et need kärped panime täpselt nii suured, kui olid puudujäägid. Et tabel oleks nullis. Et Excel oleks ilus. Ja mitte keegi ei võtnud tõsiselt ei seda miinust ega ka seda kärpesummat.» See on muret tekitav suhtumine riigijuhtimisse ja kaasnevasse vastutusse.
2 MÕTET
Tuleb esiteks mõista, et laenu võtame meie ise maksumaksjatena ning see tuleb ka tagasi maksta; teiseks tuleb kontrolli alla võtta riigiaparaadi kulud. Meeles tasub pidada tuntud põhimõtet: riik ei saa inimestele jagada midagi, mida ta pole neilt enne kokku kogunud.
Lisaks on saanud ka selgeks, et nii ulatuslik «revisjon» poleks olnud jõukohane. Kui praegu tekitab probleeme 60 miljoni euro kokkuhoid, kas kujutate ette miljardi kärpimist?
Uuele valitsusele oli miljardiline bluff ebameeldiv uudis. Kuna lubatud kärpeid polnud tehtud, olid riigi rahanduslikud väljavaated oodatust palju kehvemad. Varem pakutud prognoosid konkreetsetele kirjetele osutusid katteta lubadusteks ning asutusi, mis olid nende lubaduste peale oma plaane rajanud, ootasid halvad uudised.
Seetõttu oleme uue RESi koostamisel taas rõhutanud kogu raamistiku ausust ja realistlikkust isegi siis, kui see nõuab ebameeldivate tõdede avaldamist nii valitsusasutustele kui ka laiemale ühiskonnale.
Olukorras, kus majandus kasvab ligi viis protsenti aastas, väheneb vajadus seda nii ulatuslikult stimuleerida. Küll aga on meil vajadus teha riiki efektiivsemaks. Riigi tegevuskulud on pidevalt kasvanud: riik on paisunud, riigi kulutused on järjest suurenenud ja peatselt ei jõua me enam nii kulukat riigiaparaati üleval pidada. Samuti on avalikul sektoril oluline olla solidaarne erasektoriga, kes on kriisis olulisel määral kannatanud. Seda enam, et avalikku sektorit peab üleval maksumaksja ehk erasektor.
Uus riigi eelarvestrateegia näeb ette 60-miljonilise kokkuhoiu just riigi tegevuskulude arvelt. Võib öelda, et see ei ole suur kokkuhoid, kuid on märgiline. Lisaks vähendab see kulude baasi ja seega toob samasugust kulude vähenemist järgnevatel aastatel. Selleks oleme otsinud sünergiat eri ministeeriumide vahel ning kaardistanud kohti, kus riigi eri valdkondades tegeletakse samade teemadega. See on samm vastutustundliku riigijuhtimise suunas.
On igati loogiline, et laenurahast tegevuskulusid maksta pole jätkusuutlik. Kui ei leia paremat tasakaalu tulude ja kulutuste vahel, on meie alternatiiv tulevikus trööstitu: hakkaksime aina suuremat osa kogutavatest maksudest maksma laenude katteks ja intressiks. Kui me ei too kulutuste kasvu mõistlikule tasemele, peame varem või hiljem makse tõstma. Tasub meeles hoida tuntud põhimõtet: riik ei saa inimestele jagada midagi, mida ta pole neilt enne kokku kogunud.
Kui valitsus avalikustas riigi eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks, kuulutas opositsioon, et Eesti sõidab eelarvepoliitiliselt vastassuunavööndis: et oleme ainsad, kes liiguvad tasakaalu suunas ja riigile suuri laene ei võta. Tegelik olukord on risti vastupidine: kogu EL on üsna jõuliselt võtnud eesmärgiks eelarve puudujääki vähendada.
Vaatame lähemalt. Oma eelarvepuudujääki kavatsevad järgmisel aastal vähendada eranditult kõik ELi riigid. Eesti samm tasakaalu suunas on teiste riikidega võrreldes pigem ettevaatlik, meie kavatsus vähendada eelarvepuudujääki 2,2 protsenti SKTst on ambitsioonikuselt ELi riikide seas alles teise kümne lõpus. Seega enamik ELi riike, sh liidu kõige suuremad majandused, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Holland kavatsevad meist palju suuremat sammu eelarvetasakaalu suunas.
Pooled ELi riigid soovivad järgmiseks aastaks vähendada eelarvepuudujäägi suurust Eestist rohkem, nende seas peaaegu kõik need riigid, millega Eesti armastab ennast võrrelda, näiteks Holland, Luksemburg, Läti, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani. Teisisõnu on isegi praegu plaanitava kokkuhoiu juures Eesti riigieelarvesse plaanitud suurem puudujääk ja rohkem uusi laene kui riikidel, mille hulka tahaksime majandusnäitajate poolest kuuluda.
Eesti on viimasel aastal üsna järsust mäest üles sõites vajutanud gaasipedaalile. Laugemale maale jõudes on mõistlik gaasipedaali järele anda.
See, et üksmeelselt liigutakse samas suunas, tuleneb lihtsast põhimõttest: mida kiiremini kasvab majandus, seda vähem eelarvepoliitilist tuge vajab. Rasketel aegadel peaks riigieelarve liikuma miinusesse. Normaalse majanduskasvu tingimustes peaks eelarve olema tasakaalu lähedal. Buumi ajal peaks valitsus vastupidi vajutama pidurile ja viima eelarve mõõdukasse ülejääki. Eestil puhver praegu paraku puudub.
Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus kõik ELi riigid prognoosivad üsna korralikku majanduskasvu nii käesolevaks kui ka järgmiseks aastaks. Eesti puhul ootame järgmisel aastal ligi viieprotsendist kasvu. On loomulik, et sellistes tingimustes liigutakse tasakaalu suunas – ka siis, kui intressimäärad on jätkuvalt madalad ja võiks justkui odavalt edasi laenata.
Eesti on viimasel aastal üsna järsust mäest üles sõites vajutanud gaasipedaalile. Laugemale maale jõudes on mõistlik gaasipedaali järele anda. Ligi neljaprotsendise eelarvepuudujäägiga ja üle ühe miljardi euro võrra uute laenude võtmisega on asi aga pidurile vajutamisest ehk väidetavast kasinuspoliitikast üsna kaugel. Eelarvepoliitilisi debatte pidades võiks sellist suurt pilti ja loogikat meeles pidada.
Kui riigi rahandus on korras, võidab sellest iga inimene. Riigieelarve ei ole ju midagi muud kui meie kõigi ühine rahakott. Korras riigirahanduse toel stabiilselt arenev riik saab tulevikus oma inimestele rohkem pakkuda. Näiteks tõsta päästjate ja õpetajate palku, maksta suuremaid pensione, teha rohkem investeeringuid, tagada paremat elukeskkonda ja teenuseid. Ja meeles tasub pidada ka tõsiasja, et ühel hetkel tuleb vaadata otsa homsele ja järeltulevatele põlvedele ning ka nende ees vastust anda.