Uus aasta tuleb alati lootusega, et see on parem kui eelmine. Isegi kui eelmine oli väga hea, on ikka jaanuari alguses tunne, et uuel aastal on kõik uus ja teistmoodi ja kindlasti parem. Kuna inimesed tahavad reeglina ise oma õnne sepad olla, siis on erinevatel rahvastel palju traditsioone ja ebausku selle kohta, mida tuleb teha või kuidas uue aasta alguses olla, et tuleks hea aasta.
Euroopa rahvaste hulgas ringi vaadates leiab kummalisi traditsioone. Näiteks Itaalias usutakse, et kui sul on uue aasta esimesel päeval seljas punane pesu, siis tuleb hea aasta. Mul meenub, et kunagi sõitsime sõpradega aastavahetust veetma ühte Eesti väikelinna ja keegi arvas, et uuel aastal õnne tagamiseks peaks seljas olema uus pesu. Üks sõbranna võttis asja väga tõsiselt, sest hea aasta kaotsiminekuga ei saa ju riskida ja läks kohalikku poodi, kust ta viimasel hetkel mingid vuplid ka sai. Aga vähemalt uued. Unustasin tagantjärele uurida, kas tal ikka tuli hea aasta.
Aga mitte ainult iseenda hea uue aasta eest ei tasu hoolt kanda, vaid ka sõprade ja lähedaste. Taanis on komme uue aasta esimesel päeval oma sõprade uste ees taldrikuid pilduda, et neil tuleks hea aasta, sest teatavasti killud toovad õnne. Mida rohkem, seda uhkem.
Rumeenias olevat uskumus, et uue aasta esimene päev on ainuke päev, mil loomad oskavad rääkida. Seega tuleks kuulata, mida lemmikud sosistavad. Loomade sosinate kuulamine pidi tooma uueks aastaks hea õnne. Kui aga sellest kellelegi rääkida, mida loomad on teile usaldanud, siis on see vastupidiselt kindel tee halvale aastale.
Palju on ilmaga seotud uskumusi, näiteks, kui tuul puhub läänest, siis tuleb hea aasta, kui idast, siis halb. Mulle siiski meeldib uskuda, et ühe päeva ilm ei saa määrata kogu aasta saatust ja inimesel endal on oma aasta kujundamises suurem roll. Tegin oma kolleegide hulgas väikese uuringu, et mida nemad teevad, et uus aasta tuleks hea. Keegi mu kolleegidest ei rääkinud ebausust ega rituaalidest, mis neil uue aastaga seoses on, kõik aga kinnitasid, et nad annavad uue aasta lubadusi.
Omaette küsimus on ka, kuidas inimesed neid lubadusi annavad. Mõni esitab uusaasta kellade lüües soovi, mida uuelt aastalt sooviks. Hispaania kolleeg ütles, et tema sööb ära 12 viinamarja ja iga söömisel esitab ühe soovi. Imetlesin tema võimet esiteks 12 soovi välja mõelda ja teiseks neid peo käigus ka endale esitada arvestades, et sel õhtul on ju palju melu ja soovimine eeldab keskendumist. Üks kolleeg kirjeldas armsat traditisooni igal aastal endale järgmiseks aastaks kirjutada – paned kirja, mida sa lubad uuel aastal teha või mida soovid saavutada. Kirja võtad lahti järgmisel aastavahetusel ja vaatad, palju sellest programmist täitnud oled.
Pisikese pausi järel tunnistas suur osa kolleege, et antud uusaastalubadustest kinni suudavad pidada vaid maksimaalselt kuu või paar. Miks see nii on? Seda on palju uuritud ja leitud, et tihti inimesed seavad endale liiga üldisi või karme nõudeid ja nii ei suudetagi neist kinni pidada. Pidavat aitama, kui anda suurte lubatuse asemel väikeseid. Näiteks, kui soovid rohkem liikuda, siis lubad endale, et kõnnid iga päev 10 minutit rohkem. Sellist lubadust on lihtsam täita, kui endale pandud karme eesmärke.
Teine põhjus võib olla ümbritsevate toetuse puudumine. Mäletan, et kunagi ülikooli ajal üritasin dieediga alustada ja imestasin, kuidas inimesed, kes ei olnud mulle eales varem šokolaadi kinkinud, hakkasid seda järsku tegema. Hiljem olen tähele pannud, et kui keegi ütleb, et üritab alkoholist loobuda või dieeti pidada, siis ümbritsevad ei ole eriti toetavad. Vastupidi, tihti üritatakse inimest iga hinna eest panna oma lubadust murdma stiilis “mis see üks šokolaaditükk teeb” või “klaasike shampust polegi päris alkohol”.
Olen mõelnud, miks see nii on? Kas võib ehk olla, et enamus meist on nõrga tahtejõuga ja kui me näeme, et keegi oma tahtejõudu testib, siis tahaks veenduda, et ka teised on sama nõrga tahtejõuga kui meie? Kui siis näiteks dieetipidav inimene selle ühe tüki šokolaadi ikkagi võtab, on justkui tõestatud, et ta ei ole teistest parem. Ta ei suuda lubadust pidada. Aga ehk võiks mõelda hoopis teistmoodi – toetades teisi nende tahtejõu pingutustes, võivad nad ka hiljem meile toeks olla ja sellest võidavad kõik.
Seega soovin meile kõigile tahtejõudu ja lähedaste toetust antud lubadustest kinnipidamiseks, sest nii tuleb meil kõigil parem aasta.
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 7. jaanuaril 2017