Minuga juhtus üks päev selline lugu. Oleme pojaga pargis, kus keskel on suur tiik ja selle ümber palju linde. Nagu ikka, meeldib lastele joosta, linde taga ajada ja vaadata, kuidas nad jooksu peale lendu tõusevad. Peale minu poja olid seal veel mõned lapsed: üks hinnanguliselt 5-aastane poiss, umbes 4-aastane tüdruk ja kuskil 2-aastane poiss. Pingil istus üks ema ja söötis saiaga linde. Algul arvasin, et need on tema lapsed. Kui aga ema tõusis ja lahkus koos tüdrukuga, jäid tiigi äärde koos minu pojaga kolm väikest poissi. Vaatasin ärevusega ringi, kus on nende laste vanemad, sest kõige väiksem poiss liikus linde taga ajades tiigile järjest lähemale. Ühel hetkel ei olnud enam aega passida, sööstsin oma kohalt ja sekund hiljem röögatades sain lapse kapuutsist kinni enne, kui ta tiiki oleks kukkunud. Alles siis lähenes meile meesterahvas, kes enne oli ohutus kauguses telefoni näppinud, võttis lapsel käest ja jalutas rahulikult, sõnagi ütlemata, minema. Mina jäin tiigi kaldale istuma, käed värisemas ja adrenaliin laes.
Kord sõitsin üksi rongis Luksemburgi ja mul oli vaja tööd teha. Sõit kestab umbes kolm tundi. Istusin vagunisse maha ja hakkasin lugema, kui mingil ajal täpselt minu kõrvale tuli ema umbes pooleteist aastase lapsega. Mingi hetk hakkas laps taguma mingi pulgaga vastu metallradiaatorit. Lootsin, et ta tüdib sellest tegevusest peagi, aga ta oli väga järjekindel. Mingi hetk, kui mu pea juba valutas ja töötegemine oli häiritud, pöördusin viisakalt ema poole, et ta paluks lapsel see tegevus lõpetada. Ema vastas mulle, et ta on laps, ja teda ei saa sundida. Ma ütlesin, et te võiksite ju siiski proovida kenasti rääkida. Mille peale ta vastas, et ma ei tea lastest midagi. Kui ütlesin, et mul on ka väike laps, siis ta nähvas mulle, et ta ei tea, kuidas mina oma last kasvatan, aga tema igal juhul lapse tegevusse ei sekku. Ja kui mulle ei meeldi, siis mingu ma mujale istuma.
Kolmas situatsioon juhtus mänguväljakul, kus on suured allalaskmise torud (liumäed). Vaatan, et üks laps loobib hoogsalt liiva toru sisse torru, nii et kõigil, kes suure hooga alla lasevad, saavad suu ja silmad liiva täis. Järjest rohkem on ümber lapsevanemaid, kes peavad liiva silma saanud lapsi lohutama, aga mitte keegi ei ütle liivaviskavale lapsele, et see ei ole hea mõte. Ja kuskil pole ka näha selle lapse vanemaid. Ma ei pea vastu ja ütlen siiski lapsele kenasti, et palun ära viska liiva sinna, sest see läheb silma ja teised saavad haiget. Selle peale ilmub välja tolle lapse ema, kes hakkab minuga riidlema, et mul pole mingit õigust sekkuda tema lapse kasvatamisse. Aga ma vaid püüdsin ära hoida suurema kahju, mida laps teisele liivaviskamisega tegi.
Samas ühel mänguväljakul olin tunnistajaks situatsioonile, kelle pisike umbes kaheaastane poiss oli tahtmist täis roninud tema eale sootuks mittesobivale ronimisatraktsioonile nii, et ema oli tema turvamiseks talle järgi roninud ja kumbki ei saanud enam kõrgelt alla. Ma siis tõttasin emale appi nii, et võtsin lapse alt vastu ja ta sai alla ronida ning keegi ei saanud viga. Sakslannast ema oli väga tänulik ja ütles, et kohe näha, et te ei ole kohalik, sest kohalikud oleks situatsioonist vaid mööda vaadanud.
Need olukorrad panid mind mõtlema ja teistega arutama, et kas meil on laste kasvatamisse puutuvad kultuurilised erinevused. Kas ma oleksin pidanud rahumeeles laskma lapsel tiiki kukkuda, sest see pole minu laps ja see on kellegi teise asi? Ka ei lasknud minu laps alla liumäest nii, et oleks liiva silma saanud, seega ka see polnud minu asi. Rongis emale meelde tuletamine, et lapsed peavad ka õppima teiste inimestega arvestama, polnud ka minu asi. Olen nõus, et oma laste kasvatamine on ikka peamiselt vanemate asi, aga kui on toimumas midagi ohtlikku, siis loodan, et teised täiskasvanud siiski sekkuvad, kui mind ennast lähedal ei ole. Hillary Clinton on öelnud, et ei ole sellist mõistet nagu “teiste inimeste lapsed”. Mulle see põhimõte meeldib just sellest vaatenurgast, et lapsi on vähe ja igaüht tuleb hoida.
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 21.mail 2016