Ülevaade seminarist “Teadmistepõhine Eesti – kuidas sinna jõuda?”
10.mail 2018 korraldasin Tallinnas neljanda järjestikuse kevadise seminari. Seminaride teemad on arenenud üsna loogiliselt. Kui eelmisel aastal arutlesime töötamise uue reaalsuse ja selle üle, kuidas töötamine on ajas muutunud ning milliseid oskusi on tulevikutöökohtadel tarvis, siis loogiliselt jõudsime ka selleni, kuidas peab haridussüsteem muutuma, et vastata uue aja vajadustele. Sealt omakorda jõudsime majanduseni üldisemalt.
Esiteks tahan tänada kõiki kaasamõtlejaid, kes kohale tulid ja eriliselt meie huvitavaid esinejaid Robert Kitti, Lili Milanit ja Janika Leostet, kes katsid teadmistepõhise Eesti võimalikkuse erinevaid aspekte.
Paari tunniga maailma ei muuda ja demokraatia ongi oma loomult aeglane protsess, aga minu jaoks on siiski oluline, et igal koosmõtlemisel oleks tulem. (Huvitav, et meil on eesti keeles eraldi sõna koos töötamise kohta (koostöö), aga mitte koos mõtlemise kohta.)
Minu jaoks koorusid tulemina välja järgmised teemad:
- Me peame rahastama teadus- ja arendustegevust nii, et me saaksime välja allhankemaa lõksust.
Sellega olid kõik ka absoluutselt nõus, et teadus- ja arendustegevuse rahastust tuleb suurendada. Majanduse arengu jaoks on vajalik, et intellektuaalne omand (nt patent), mis tegelikult raha sisse toob, kuulub meile, mitte välisinvestoritele. Et kõrgest lisandväärtusest hiljem kasu saada, tuleb sellesse investeerida. Iga „targalt“ teadusesse investeeritud 1 euro annab 10-20 aasta pärast tagasi 7-10 eurot. Kõikides riikides, kus innovatsioon on tähtsal kohal, on teadus-arendustegevus väga selgelt väärtustatud. Euroopa innovatsiooniedetabelis on Eesti paraku langenud 15. kohale.
- Me peame rahastama teadust selge fookuse alusel.
Minu jaoks jäi seminaril kõlama mõte, et kui me võrdselt kõike rahastame, saavadki kõik vähe ja edulugusid tõenäoliselt ei teki. Kui me aga riigina defineerime oma prioriteedid, oleme me edulugudele soodsama pinnase loonud. Ma möönan, et prioriteetide valimine ei ole lihtne ja me ei teagi ette, kus aastate pärast areng võib tulla, aga valiku tegemata jätmine ei ole parem valik.
- Teadus ja ettevõtlus ei ole erinevast maailmast, üks peab täiendama teist.
Meil on paraku aga koostöö kasupotentsiaal veel avastamata. Pean oluliseks, et meil on doktorante, kelle teadustöö on otseselt seotud ettevõtetega ning et meie teadlased töötavad mõnda aega erasektoris. Siin on ka paralleel poliitikaga – mida laiapõhjalisem on kogemus, seda avaram on vaade. Lisaks tuleb kaaluda rakendusuuringute instituudi loomist, mis viib osapooled kokku ja mille fookus on majandusliku potentsiaaliga uuringutel.
Euroopa Komisjoni hiljutises eelarve ettepanekus on teadus- ja arendustegevusele ja innovatsioonile ette nähtud ligi 115 miljardit eurot. Seda on 45 miljardit rohkem kui praeguse eelarveperioodi ajal. Need on õnge-tüüpi toetused. Toetused, mis õigesti kasutamise korral annavad tõuke edasiseks iseseisvaks arenguks ja edulugudeks.
Seminar on järelvaadatav siin:
The post Teadmistepõhine Eesti – kuidas me siis sinna ikkagi jõuame? appeared first on Kaja Kallas.