Peaministri ja presidendi vabariigi aastapäeva kõnedest on enim tähelepanu pälvinud kaks väljaütlemist. Kõigepealt pidas peaminister Jüri Ratas Tartus nukras toonis kõne ja rääkis „koomale tõmbamise vajadusest“. Presidendi kõnest aga koorus välja kriitiline küsimus „millega sa tegeled, hea riigikogu?“. Kirjutan lühidalt, mis mõtted mõlemad kõned minus tekitasid.
Alustan peaministri kõnest, mis oli ootamatult pessimistlik enesekaemus. Jääb tunne, et valitsusjuht on pettunud oma tegevuses peaministrina. 2016 aasta novembrist on Jüri Ratas olnud peaminister ning viimastel aastatel Eestis tehtu ja tegemata jäetu on olnud tema juhtida. Seepärast ongi kummaline lugeda peaministri kurtvat tooni ääremaastumise, vaesuse, ilmajäetuse ja keskkonnamurede teemal. Loomulikult on tõstatud probleemid tähelepanuväärivad, kuid valitsusjuhil on olnud mitu head aastat, et neid muresid leevendada. Või siis vähemasti teha tööd selle nimel, et pakkuda lahendusi ja olla Eesti sünnipäeval optimistlik.
Teisest küljest on inimlikult mõistetav kui valitsusjuht on selles koalitsioonis kaotanud sihi ja tööinnu. Pidevad erimeelused ja skandaalide lahendamised on valitsuse töövõimele oma jälje jätnud. On ilmselge, et Keskerakonna valija ja valimisprogramm on selles valitsuses tahaplaanile jäänud ja juhtotsad on EKRE käes. Juhul kui valitsuses on meeleolu, et neil Eesti jaoks ideid pole ning edasipürgimise asemel tuleb rääkida koomale tõmbamisest, siis oleks aus sellele valitsusele joon alla tõmmata ja anda võimalus teistele. Olen varasemalt korduvalt öelnud, et selle riigikogu koosseisu pinnalt saab kokku panna parema valitsuse.
Siit jõuamegi presidendi kõne juurde, kes koputas oma sõnadega riigikogu liikmete südametunnistusele. Ma olen kindel, et riigikogus on suur hulk rahvaesindajaid, kes sisemas seda valitsust ei toeta ja sooviks teistsugust koalitsiooni. Praod koalitsiooni ühtsuses on juba näha. Lisaks apteegireformile lõhestavad valitsust valikud maksu-, keskkonna- ja hariduspoliitikas. Need on tähtsad teemad, mis on olulised iga erakonna valijale. Koomale tõmbamise ja plaani puudumise retoorikaga ei veena inimesi püüdlema parema tuleviku poole. Eesti vajab lootust, usku ja visiooni.
Riigikogus on võimalik pidada debatti neil teemadel, mis mõjutavad Eesti tulevikku pikas perspektiivis. Reformierakonna soov on, et see riigikogu koosseis suudaks edasi liikuda ühtse eestikeelse koolikorraldusega, teha kliimapöördest meie majanduskasvu allika ja kaasajastada tulumaksusüsteemi. Oleme riigikogu menetlusse andnud ka eelnõu, mis parandaks maksusüsteemi vead ja suurendaks kõigile tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni kahes etapis.
Samuti peame rääkima sellest, kuidas leida lisaraha hariduse ja teaduse jaoks, suunata Eesti arengusse järgmise perioodi eurorahad ja liikuma edasi Rail Balticu välja ehitamisega. Riigikogus on mille üle arutada. Loodan, et suudame valimistest vaba aastast arukalt ära kasutada.
Ühes ma presidendiga ei nõustu. Ta viitas justkui negatiivselt sellele, et me oma poliitiliste vastastega suudame peale vaidlusi normaalselt suhelda. Isiklikud ja inimlikud head suhted on olulised. Me peame olema suuteliselt teineteisega inimlikult suhtlema ka pärast seda, kui oleme sisuliste teemade üle vaielnud. Üksteise pidev vaenamine nii Riigikogu saalis kui ka sealt väljas ei too Eesti elu edendavaid lahendusi. Eriti arvestades, et Eesti poliitiline süsteem näeb alati ette koalitsioonivalitsuste moodustamise.
The post Riigikogust leiab rohtu koomaletõmbamise vastu appeared first on Kaja Kallas.