Reformierakonna juhatuse ja erakonna uue juhi valimised toimuvad juba 7. jaanuaril 2017. Arvestades, et kandidaadid kinnitatakse 20. detsembril 2016 jääb aega kandideerijatele enda tutvustamiseks veidi üle kahe nädala, kuhu sisse jäävad jõulupühad ja aastavahetus, lisaks jõuludevaheline rahulik aeg ning ka koolivaheaeg. Seetõttu on üldkogu ajastus küsimusi tekitav. Kandideerijatel puudub sisuliselt võimalus valimistega tegeleda. Kui me korraldame oma juhi valimisi selliselt, siis ei anna see erilist lootust suuremale avatusele ja demokraatiale erakonnas. Isegi, kui väita, et juhiks pürgivaid inimesi kõik teavad ja neil on end aega tutvustada küll ja veel, ei tasu unustada, et lisaks valime ka juhatust. Lühike kandidaatide tutvustamise aeg ei võimalda kandideerida juhatusse erakonnaliikmetel üle Eestimaa ning ikka ja jälle osutuvad valituks vaid üleriigiliselt tuntud näod.
Jälgides valimiste protsesse teistes riikides või isegi Eesti teistes parlamendierakondades, kus valitakse uusi esimehi, siis toimuvad debatid ning on antud mõistlik aeg kandidaate üles seada ja end tutvustada. Tundub nagu me kardaks demokraatiat, aga meil ei ole ju mingit põhjust seda karta! Olles opositsioonis, usun, et on meil aega teha asju korralikult ja meil on erakonnana korralikest valimistest ainult võita, sest see on võimalus arutada suunda, kuhu erakonnana liigume ning programme ja ideid, mida tahame arendada.
Tasub silmas pidada, et erakonna põhikirja järgselt valime juhi ja juhatuse kuni kaheks aastaks, mis tähendab seda, et järgmised juhi valimised peaksid toimuma täpselt enne Riigikogu valimisi, hiljemalt jaanuaris 2019. Selge on see, et keegi ei hakka erakonna juhti kaks kuud enne valimisi vahetama, mistõttu on praegu valitav esimees ka meie peaministrikandidaat, kelle juhtimisel me läheme järgmistele Riigikogu valimistele.
Arengud tähendavad tihti ka muudatusi. Nagu on näidanud viimase aja sündmused, siis ühiskond ootab muudatusi. Kindlasti seda ootavad ka paljud meie erakonna liikmed. Seekordsed erakonna juhi ning juhatuse liikmete valimised on märgilise tähtsusega, sest valimisprotsess näitab meie tuhandetele liikmetele, kas meie valimised on läbipaistvad ning milline on võimalus uutel inimestel osutuda valituks. Valimisprotsess annab ka signaali tulevikuks, muuhulgas selleks, kuidas erakonnas saavad korraldatud järgmiste Riigikogu liikmekandidaatide valimine. Olles opositsioonis, on konkurents erakonna siseselt valimisnimekirja pääsemiseks veel suurem ning valimiste korraldusel on väga oluline läbipaistvus ja arusaadavus.
Ma ei ole nõus Kristen Michaliga, kes ütleb, et erakonna sisevalimised on erakonna siseasi. Eesti poliitiline süsteem on ehitatud erakondlikule demokraatiale. Reformierakonnal on parlamendis suurim fraktsioon. Seega meie seame väga palju tooni sellele, kuidas riigis asju aetakse. Isegi nüüd, kui oleme opositsioonis. Kui meie valimised jätavad mulje, et asjad on juba ette ära otsustatud ja uutel inimestel ei olegi võimalust, siis see annab tooni ühiskonnas tervikuna, sest inimesed ei usu, et oma võimetele tuginedes on võimalik riigis edeneda, kui sul ei ole vajalikke sidemeid. Daron Acemoglu ja James A.Robinson on raamatus “Miks riigid ebaõnnestuvad?” sellest pikalt erinevate näidete varal kirjutanud ning ma olen sellele ka varasemalt tähelepanu juhtinud (http://kajakallas.ee/2015/03/20/vaese-riigi-valikud/). Pikaajalise edu ja heaoluriigi loomiseks on vaja luua ja hoida kaasavat poliitililist süsteemi. Kaasav poliitiline süsteem soodustab läbi selgete reeglite loomise omakorda majanduse ja seeläbi ka inimeste heaolu kasvu. Ja kuna meie poliitiline süsteem baseerub erakondlikule süsteemile on erakondade demokraatlik toimimine see alus, millele toetub lõppastmes ka ühiskondlik heaolu. Me peame oma vastutust selles osas mõistma.
Ma toetan Hanno Pevkurit erakonna esimehe kohale, sest arvan, et tema esindab avatumat ja demokraatlikumat valitsemisstiili, mis tooks endaga kaasa muutuse, mida me vajame. Usun, et erakonna juhina on ta ka teistele erakondadele valitsuskoostöö mõttes vastuvõetavam. Hannoga suudame avada uusi teemasid, mis puudutavad liberaalset lähenemist nii kodakondsuspoliitikale, kui ka tehnoloogiliste arengutega kaasnevatele muutustele.
Palju on küsitud, miks ma ise juhiks ei kandideeri. Põhjuseid on mitmeid, kuid üks olulisemaid põhjusi on selles, et mul ei ole Riigikogu mandaati. Olen hetkel seotud oma tööga Euroopa Parlamendis ja valituks osutumisel oleks erakonda väga keeruline Brüsselist juhtida. Küll olen otsustanud kandideerida juhatusse ja loodan, et saan olla Hanno Pevkuri meeskonnas Reformierakonda reformimas.