Kaja Kallas: Reformierakond kahe aasta pärast

Kandideerin Reformierakonna erakonna juhatusse, millega seoses küsiti minult, millisena näen erakonda kahe aasta pärast. Kuna vastuse ruum oli piiratud 500 tähemärgiga, aga mõtteid on palju, siis kirjutan mõned siinkohal lahti.

1) Erakond peaks olema avatud organisatsioon, kus otsuste tegemise alused ja protsessid on arusaadavad nii erakonna liikmetele kui ka avalikkusele.

2) Erakond on lugupidav nii oma liikmete kui ka vastaspoolte suhtes. Kuivõrd me oleme Eesti poliitikas märkimisväärne jõud, siis paratamatult mõjutame ka väärtushinnanguid ühiskonnas. Üks inimene kirjutas mulle, et mitte keegi ei suhtle temaga nii ebalugupidavalt, kui seda teeb temaga riik. Me võime ju vastaspoole ideede ja argumentidega mitte nõustuda, aga me saame siiski kohelda teineteist lugupidavalt.

3) Erakonnas on võrdne kaal kõikidel ühiskonna gruppidel: nii noortel kui vanadel, nii naistel kui meestel.

Sisuliste ideede osas võiks meie eesmärk olla riik, kus tahetakse elada. Selgitan. Tony Blair on öelnud, et riigi kvaliteeti näitab see, kas inimesed tahavad pigem sinna sisse pääseda või sealt välja. Eesti konkureerib riigina teiste riikidega elanike peale. Seega peaksime mõtlema, kuidas saaksime teha nii, et üha rohkem inimesi tahaks siin elada. See sõltub minu hinnangul järgmiste eesmärkide täitmisest ja probleemide lahendamisest (loetelu ei ole ammendav, samuti ei jõua kõike lahti kirjutada pikemalt, aga alustuseks hea küll):

1) Tööpuuduse vähendamine. Võiksime järgmiseks valimisperioodiks seada eesmärgiks tööhõive kasvatamise 96 %ni. Kuna inimesed on õnnelikud, kui neil on midagi teha, kedagi armastada ja midagi oodata, siis on töö olemasolu üks võtmeküsimusi. 2012.a oli tööpuudus statistikaameti andmetel 10,2 %. Saavutada saab tööhõive kasvu liberaalse tööhõivepoliitikaga, mitte plaanimajandusega. Liberaalse tööhõivepoliitika elementideks on tööturu paindlikkus (st töökohti on lihtne luua), tööjõu vähene maksustamine ja investeeringud töökohtade tekkeks. Täpsemalt võiks silmas pidada alljärgnevat:

Töökohti saab luua peamiselt erasektor. Kas investeerimiskeskkond on erasektori jaoks parim? Kindlasti hea, aga mitte parim. Õiguskeskkonnal on samuti arenguruumi nii selles osas, kuidas töökohtade loomist lihtsustada kui ka üldise fooni loomisel. Aga kõike ei saa reeglitega paika panna, palju on vaja väärtushinnangute muutust. Näiteks on minu arvates suur probleem, et meil ei austata süütuse presumptsiooni. Nii võib iga ettevõtja saada kurjategija märgi otsa ette ja see ei soodusta üldist positiivset õhkkonda.
Ebaõnnestumise hirmu vähendamine. Arengufondi poolt GEM (Global Enterprise Monitoring) Eesti raporti esitlusel ilmnes, et Eesti ettevõtlust takistab suures osas hirm ebaõnnestumise ees. See on aga paljuski tingitud suhtumisest pankrottidesse. Kui ettevõtlusega tegelema hakatakse alles siis, kui ollakse veendunud, et ettevõtmine on 100% riskivaba, siis jäävad paljud töökohti loovad ettevõtted loomata. Leian, et suur osa positiivse õhkkonna loomisest on meedia käes. Anonüümsete kommentaaride lubamine mürgitab Eesti ühiskonda.
Riigi osaluspoliitika ümbervaatamine. Majanduskomisjoni juhtides on mul tekkinud küsimus, kas riigile on äriühingud vajalikud poliitika tegemiseks või on riik vajalik riigile kuuluvatele äriühingutele äri tegemiseks? Mõne ettevõtte puhul kaldun arvama pigem viimast, aga leian, et see ei peaks nii olema. Kas riik peab veri ninast väljas kõikides valdkondades erasektoriga konkureerima? Kas riigile kuuluvad ettevõtted käituvad erasektoriga konkureerides ausalt ja mängureegleid järgides? Minu hinnangul mitte alati. See aga võib kaasa tuua selle, et erasektor kaotab mingisse valdkonda investeerimise vastu huvi ja ettevõtlus peabki riigi toel püsima. Samas on riigi raha vaja hoopis nendes valdkondades, kus inimesed ise hakkama ei saa. Sotsiaalhoolekandes või tervishoius näiteks.
Kapitaliturgude reformid on vajalikud, et tagada erasektori arenguks vajalikule kapitalile ligipääs. Majanduse toetamise meetmed on harilikult seotud majandusse raha süstimisega, sh meetmetega, mis parandavad ettevõtete finantseerimisvõimalusi. Meil on puudu alternatiivsetest finantseerimisinstrumentidest, mis aitaksid alustavaid ettevõtteid edasi areneda.
Nutikas spetsialiseerumine. Peaksime keskenduma valdkondadele, mis aitavad meid viia üle ressursipõhisest majandusest teadmuspõhisesse majandusse, näiteks IT, tervis. See eeldab ettevõtjate, poliitikute ja haridusasutuste tihedamat koostööd. Arengufond teeb siin tänuväärset eeltööd ja seda sisendit tuleks poliitika kujundamisel ära kasutada.

2) Sündivuse kasvatamine. Vajame tõsist debatti emade ja laste teemadel. Vanemahüvitis on olnud hea meede sündivuse kasvatamiseks, aga oleks vaja arutelu viia uuele tasemele. Ei saa mööda vaadata faktist, et esmasünnitajate vanus aina kasvab. Sest sünnitamist lükkavad edasi noored kõrgharitud naised, kes soovivad tööl end teostada. Neile naistele loob sünnitamise jaoks kindlust teadmine, et nad saavad ka peale lapse sündi end paeluva valdkonnaga edasi tegeleda. See aga tähendab korralike lapsehoiu võimaluste ja paindlike töötingimuste olemasolu.

3) Lapsed. Lastetoetuste tõstmise juures tuleks vaadata ka seda, kuidas need toetused lasteni jõuavad. Kui lugeda uuringuid, siis vähekindlustatud perede lapsed tunnevad oma halvemat positsiooni läbi selle, et neil on kehvemad vabaaja veetmise võimalused. Nemad ei saa minna teatrisse, trenni, ekskursioonile, laagrisse. Samuti näitavad uuringud, et koolis arenevad erinevate võimalustega lapsed samamoodi, arenguvahe aga tuleb sisse koolivaheajal, kus jõukamatest peredest lastega tegeletakse, nende silmaringi avardatakse, samas kui vähekindlustatud perede lapsed saadavad vaheaja lihtsalt mööda. Meie ülesanne peaks olema leida võimalusi, et kõik lastele ettenähtud toetused ka laste heaks ära kasutatakse. Muide, näitamaks, et lapsed on meie ühiskonnas olulised, võiks lastekaitsepäev olla lipupäev. Laste tervisega tuleks süstemaatilisemalt tegeleda ja see nõuaks ühiskondlikku kokkulepet, et hoida ära laste rasvumine ning suurendada laste kehalist aktiivsust. Eraldi teema on lapsed, kel vanemaid mingil põhjusel ei ole, – kuidas tagada, et nendest saaksid üleskasvamisel riigile maksumaksjad, aga mitte abivajajad.

4) Elanikkonna vananemine. Selle küsimusega maadlevad enamus Euroopa riike ja ka meie ei saa sellest teemast mööda vaadata. Arvestades, et hetkel ei ole olukord veel kriitiline, siis tuleb küsimusega tegelda just nüüd. Üks teema on eakate parem tööhõives rakendamine (kusjuures mitte sunduslikult vaid lähtuvalt eeldusest, et tervena elatud eluaastaid on rohkem, kui inimene tunneb end vajalikuna). Teisalt tuleks mõelda ka sellele, kuidas oleks võimalik koormust sotsiaalsüsteemile vähendada. Ka siin on mõtteid, mida omavahel arutada.

5) Riigi pidamise reform. Nii väikeses riigis nagu Eesti on vale vastandada kohalikku omavalitsust ja riiki, kuivõrd kõik peaks olema rakendatud selle nimel, et inimestel on siin hea elada. Arvestada tuleb taaskord sellega, et konkureerime oma inimeste pärast teiste Euroopa ja maailma riikidega. Konkureerime selle nimel, et inimesed tahaksid elada just siin Eestis.

Paljudest eeltoodud teemadest olen varasemalt kirjutanud:

Lahke ja lugupidav riik:

http://kajakallas.wordpress.com/2011/03/05/lahke-ja-lugupidav-riik/

http://kajakallas.wordpress.com/2012/11/13/mis-hetkest-sai-soimamisest-inimoigus/

http://kajakallas.wordpress.com/2012/10/16/keelekasutusest/

Ettevõtlust takistavad asjaolud: http://kajakallas.wordpress.com/2013/03/13/motteid-seoses-gem-uuringuga/

Osaluspoliitika ja riigile kuuluvad äriühingud: http://kajakallas.wordpress.com/2013/03/09/osaluspoliitika-korrastamine-on-vajalik/

http://kajakallas.wordpress.com/2010/11/11/monopolide-ohjeldamisest/

http://kajakallas.wordpress.com/2011/02/18/avaliku-sektori-rollist-majanduses/

http://kajakallas.wordpress.com/2013/04/08/jaotusvorgu-eraldamine/

http://kajakallas.wordpress.com/2013/04/09/vastus-eesti-energia-pressiteatele/

http://kajakallas.wordpress.com/2013/04/10/vastus-eesti-energiale-vol-2/