Kõige pealt loomulikult suur tänu õiguskantlerile tehtud töö ja ettekande eest! Kõige olulisem on, et õiguskantsler tegeleb tegelike inimeste tegelike probleemide lahendamisega. Mulle väga meeldib õiguskantsleri ametkonna filosoofia, et me lahendame, mitte ei menetle. Selline suhtumine võiks levida ka teistesse ametkondadesse. Kui olin advokaat, siis võtsime kord tööle ühe inimese riigiametist. Väga raske oli temaga, sest tema menetles. Ütles, et nii ei saa. Aga advokaadile ei maksta selle eest, et sa lihtsalt menetled, vaid tahetakse lahendusi. Kui nii ei saa, siis kuidas saab? Mis on see võimalik koht, kus inimene saab abi?
Nüüd teemadest. Teemade ring on loomulikult hästi lai, mis ka aruandes on välja toodud, ja teemade ring, millega õiguskantlser kokku puutub oma töö jooksul, on samuti lai. Aga ajapuudusel ma tooksin välja kolm meie jaoks olulist asja. Esiteks, loomulikult õigusriigi kaitsmine. Õigusriik on minu arvates praegu ohus rohkem kui kunagi varem. Ehk siis keegi jälgib seda, et toimitakse reeglite alusel, toimitakse nii, nagu on kokku lepitud, ja need reeglid kehtivad kõigile, sõltumata sellest, kas sa oled võimule lähedal seisev või ei ole.
Teiseks, üks väga oluline teema, mis aruandes on ka välja toodud, puudutab lapsi ja vanemaid. Kui ma käin koolides ja küsin, mis on teie peamine probleem, siis väga tihti vastatakse: peamine probleem on lapsed katkistest perekondadest. Samamoodi, kui ma kohtusin kohtunikega, siis kohtunikud kurtsid, et nad ei tegele väga palju õigusemõistmisega enam, vaid just perekonnaasjades, tsiviilasjades nad peavad olema justkui sotsiaaltöötajad. See tähendab, et kui perekonnad juba jõuavad kohtusse, on nende suhted nii kapitaalselt katki, et see ema ja isa enam lapse koolilõpu pildile ühiselt ära ei mahu. Ja see on lapsele tohutu trauma. Laps armastab mõlemat oma vanemat. Paraku on nii, et perekondi on erinevaid, kõik abielud ei kesta, kõik kooselud ei kesta, aga nendest kooseludest sünnivad ka lapsed. Ja mis nendest lastest siis saab, kui see suhe ei ole toiminud? Seetõttu ma väga toetan mõtet, et oleks olemas kokkulepete vahendamise süsteem enne seda, kui need vaidlused jõuavad kohtusse, sest, agu ma ütlesin, kui nad kohtusse jõuavad, on juba väga raske neid vanemaid lepitada. Kannatajaks on aga lapsed. Ja lapsed on tegelikult need, kes meie ühiskonda edasi kannavad, kes annavad edasi seda, kui terve me ühiskonnana oleme. Kui lapsed on katki, on ka ühiskond katki.
Kolmandaks, väga oluline teema meie majanduse toimimise seisukohalt on pangakontod. Tõepoolest, ka meie oleme saanud väga palju tagasisidet erinevatelt ettevõtjatelt ja inimestelt, kelle pangakontod on lihtsalt suletud või kellele pangakontosid üldse ei avatagi. Aga tänapäeva maailmas ei ole võimalik ettevõtlusega tegeleda, kui sul ei ole toimivat pangakontot. Me tõesti ei taha seda, et me liiguks tagasi sularahas arveldamise poole. Enamik kaubanduspartnereid ei ole valmis ka sularahas arveldama. Me ei tohiks ajas minna tagasi. Seetõttu mul on väga hea meel, et õiguskantsler aktiivselt otsib, kus on selle probleemi raskuskese, kas on midagi, mida me saame teha, et võrdselt tagada, et ühelt poolt rahapesunõuded oleksid täidetud, aga teiselt poolt ettevõtjaid ei ahistataks nii, et nad ei saa toimetada.
Ja kõikide nende asjade puhul ma usun, et ma võin rääkida kolleegide eest: Meie oleme kindlasti valmis otsima lahendusi, mis inimesi aitaksid nendest probleemidest üle. Kui on hulk väga ühte ja sama tüüpi muresid, siis ilmselt tuleks seda reguleerida just seadusandlikul tasandil. Meie oleme igakülgseks koostööks valmis ja soovime õiguskantsleri ametkonnale väga palju jõudu. Ja veel kord: aitäh!
(Kõne õiguskantsleri aastaaruande arutelul 22.09.2020)
The post Mitte menetlemine, vaid lahendamine appeared first on Kaja Kallas.