Eile tekitas suurt furoori “Aktuaalse kaamera” uudis, mis näitas, kuidas meie ministrid Euroopa Parlamendis esinesid ja keeleoskusega hätta jäid.
Uudislõiku vaadates oli tõepoolest piinlik. Samas pean eilse meediakajastuse tasakaalustuseks ütlema, et teadus-, tööstus- ja energeetikakomisjonis esinesid Kadri Simson, Urve Palo ja Mailis Reps. Kõik said kenasti hakkama nii inglise keeles kui ka eesti keeles. Teadsid oma teemasid ja vastasid küsimustele. Urve Palo ja Kadri Simson pidasid esialgse kõne inglise keeles, kuid vastasid küsimustele eesti keeles, ka selline võimalus on komisjonis olemas.
A post shared by Kaja Kallas (@kajakallas) on Jul 11, 2017 at 7:41am PDT
Ma olen alati rääkinud, et keeleoskus on oluline. Isegi olen korduvalt rõhutanud Eesti ajakirjanikele, et järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel peaks tegema kõikide saadikuteks pürgijatega intervjuud vähemalt ühes võõrkeeles (soovitavalt inglise), sest kui sa keelt ei oska, ei saa sa siin tegelikult töötada. Jah, plenaaristungil ja komisjonides on tõlge, aga töögrupid on inglise keeles, samuti peab inimestega suhtlema õhtusöökidel, koridorides ja mitteformaalselt, et saada oma ideedele toetust. Seda kõike tõlgi vahendusel teha ei saa.
Samas tundub mulle, et eestlased on keeleoskuse suhtes kriitilisemad, kui teised. Näiteks, kui ma tegin oma esimese kõne prantsuse keeles, siis kohalikud prantslased olid vaimustuses, eestlastelt sain aga kommentaare, et oleks võinud rohkem “conditionnelli” kasutada :). Eestis pidavat keeleõpe keskenduma liialt grammatilisele korrektsusele, kui mujal maailmas rõhutakse sellele, et hakka rääkima, küll grammatika hiljem järgi tuleb, sest kui sa ei räägi, siis sa ka keelt selgeks ei saa.
Ma kardan, et esmakordselt 300-pealise inimhulga (sest siinsed parlamendikomisjonid koos ametnikega on nii suured) ees võõrkeeles esinedes, võib enamusel meist minna sõnad sassi ja jutt takerduda. Mäletan oma esimest esinemist plenaaril 800 inimese ees. Võttis ikka põlve nõrgaks küll. Aga harjutamine teeb meistriks ja tänaseks on see juba tavaline. Loomulikult ei ütle ma, et minister peaks tulema siia õppima, aga see, et võõrkeeles esinemine ehk esmakordselt kohe ei õnnestu, on ka suhteliselt tavaline.
Mul pole mingit põhjust praeguse valitsuse ministreid kaitsta, aga mulle ei meeldi see tigedus ja ühepoolsus, millega Eestis asju kajastatakse. Sellel, kuidas meil kajastatakse ebaõnnestumisi, on palju suuremad tagajärjed, kui lihtsalt kellegi korraks maha tegemine. Me teame, et Euroopa (ka Eesti) üks põhiprobleeme majanduse arengul on see, et me mõistame ebaõnnestumise suurelt hukka. Sellised kajastused ei anna kellelegi julgust proovida, sest nähakse, et nii kui vähegi vääratad, lüüakse sind risti. Olgu see siis ettevõtluses või poliitikas. Ameerikas vaadatakse ebaõnnestumist hoopis teistmoodi: vähemalt sa proovisid ja õppisid sellest midagi. Seal on ka inimeste ettevõtlikkus suurem, sest ei kardeta ebaõnnestuda. Kui võtad ette ainult asju, milles oled kindel, et õnnestud, siis ei arene ka ega sul ole võimalik võita.
The post Ministrite keeleoskusest appeared first on Kaja Kallas.