Head Riigikogu liikmed!
Täna arutleme riiklikult tähtsa küsimusena selle üle, kas õigusriik on Eestis ohus.
Kuid enne, kui konkreetselt Eesti juurde pöörduda, lubage mul pisut laiemalt avada õigusriigi tähendust.
Õigusriigi vastand on võimuriik. Richard Nicolaus Coudenhove-Kalergi on oma raamatus „Totaalne riik – totaalne inimene“ kirjutanud, et õigusriigi jaoks on õigus ülem kui võim. Võimuriigi jaoks on võim ülem kui õigus. Õigusriik kasutab võimu selleks, et õigus pääseks maksvusele – võimuriik kasutab õigust selleks, et oma võimu hoida ja kindlustada.
Õigusriigi jaoks on iga inimene õigussubjekt, võimuriigi jaoks on iga inimene võimu objekt. Õigusriik ja võimuriik on mõlemad korrariigid: õigusriigis on korra aluseks õiglus, mis kaitseb üksikisikut riigi eest, võimuriik aga seisab püsti distsipliinil, mis kaitseb riiki üksikisiku eest. Iga riik toetub nii võimule kui õigusele. Õiguseta pole rahu, vabadust ega riiki, aga ka võimuta pole rahu, vabadust ega riiki. Need väärtused on tasakaalus vaid siis, kui õigus toetub võimule ja võim toetub õigusele.
Võime kõhkuseta öelda, et Eesti on alates taasiseseisvumise ajast olnud õigusriik. See tähendab, et elame riigis, mis tugineb seadustele ja kus ülimaks on põhiseadus. Sellises riigis ei valitse kodanike üle mitte nende inimeste suva ja tahe, kelle käes on võim, vaid kus ülimaks on reeglid, millele kõik kodanikud – sõltumata positsioonist – võrdselt alluvad. Ole sa minister või müüja, ehitaja või ametnik, reeglid kehtivad võrdselt kõigile.
Õigusriigis on võimud omavahel lahutatud, see tähendab muuhulgas ka seda, et täidesaatev võim ehk valitsus peab alluma riigikogule ehk seadusandlikule võimule, mis on valitud rahva poolt. Viimne kui üks valitsuse liige, isegi kui ta on valijate häältega eelnevalt parlamenti valitud, on kinnitatud valitsusse parlamendi poolt. Sellest tuleneb elementaarne nõue: valitsuse liikmed peavad Riigikogule aru andma ning lähtuma oma tegevuses nendest reeglitest, mis seadusandja on kehtestanud. Võimude lahusus tagab, et kelle käes ka ei oleks täidesaatev võim, kohtutele ei saa ükski valitsuse liige ette kirjutada, kuidas peaks kohus seadusandja poolt vastuvõetud reegleid kohaldama või kuidas ja kelle üle õigust mõistma. Tänu võimude lahususele ei ole võimalik algatada poliitilisi protsesse ega muul moel kuritarvitada täidesaatvat võimu.
Sellise riigi ehitamine on võtnud ligi 30 aastat aega. Tänu õigusriigi põhimõtete austamisele võeti meid Euroopa Liitu, mis jagab samu väärtusi. Tänu õigusriigi põhimõtete järgimisele on edenenud meie majandus ning Eestisse on tulnud välisinvestorid. Reeglitest lähtumine on andnud kõigile kindlustunde, et meie kohtusüsteemi võib usaldada ning et riigi käitumine on ette ennustatav. Riik on lugupidav oma kodanike ja ettevõtjate suhtes. Just õigusriik on põhjus, miks meil on läinud paremini kui paljudel teistel endistel Nõukogude Liidu vabariikidel. Ning isegi paremini kui mõnel Ida-Euroopa endisel sotsialismimaal, kus nüüd on maad võtmas umbne võimuriik.
Võimuriigi paratamatu kaasprodukt on korruptsioon: kontrollimatu võim jagab rahvatulu ümber võimu, mitte rahva huvides. Otsustavatele positsioonidele ühiskonnas ja võimuriigi poolt kontrollitavas ettevõtluses paigutatakse poliitiliselt ustavad, aga ebapädevad juhid, kes teevad otsest kahju rahva heaolule. Võimuriigis hakkavad ametnikud töötama poliitiku sõbrast ettevõtja, mitte kodanike hüvanguks.
Võimuriigis on poliitilised otsused tähtsamad kui seadused. Mis nendes poliitilistes otsustes siis nii halba on, võidakse küsida? Halb on see, et poliitilised otsused on pahatihti heitlikud ja lühinägelikud, seadused aga on püsivad, ühiskonnale vajalikku stabiilsust garanteerivad. Seadused ja nende järgimine annavad rahvale kindlustunde, võimuriigis valitsev poliitiline võim seevastu külvab ebakindlust ja juhuslikkust. Arvatakse, et autoritaarsetel režiimidel (st võimuriigil) on praktiliste küsimuste lahendamisel rohkem dünaamikat, paindlikkust, otsustavust. Ajalugu näitab paraku, et just sellised režiimid on teinud saatuslikke vigu, mis olnuksid välditavad õigusriigis, kus võimu üle teostatakse järelevalvet.
Me kõik teame, et vastuolud on teravnenud kogu maailmas. Vastuolud haritumate ja vähemharitumate, jõukamate ja vaesemate, omade ja võõraste, linna ja maa vahel. Rahuolematud usuvad tihti, et võimuriigi käes on lihtsad lahendused nende probleemidele. Aga see on sügav illusioon. Võimuriik petab. Ta tegutseb vaid iseenda, vaid oma võimu huvides. Võimule vajalik sotsiaalne baas luuakse lühiajaliste hüvede jaotamisega. Kui pole enam midagi jaotada, tuleb leida vaenlane, kelle vastu suunata petetute pahameel. Ajalugu on selliselt sündinud agressiivsust kuhjaga täis.
Kas inimkond on ajaloost midagi õppinud? Kas me ise oleme oma ajaloost midagi õppinud? Näidet õigusriigi muutumisest võimuriigiks pole ju vaja kaugelt otsida. Meenutagem vaid, kuidas läks Eesti Vabariik 1934 aastal õigusriigilt üle võimuriigile ning kuidas seeläbi peaaegu kogu ühiskond tasalülitati. Otsus oma iseseisvust mitte kaitsta oli võimuriigi, mitte õigusriigi otsus.
Olles täna uhked Eesti kui õigusriigi üle, ei tohi me aga jääda ükskõikseks katsete suhtes õigusriiki murendada ja asendada see järkjärgult võimuriigile omase süsteemiga.
Kui kevadel võimule tulnud koalitsioon esialgu justkui häbenes ühe partneri jõhkrat retoorikat ja aeg-ajalt peaminister isegi vabandas tervete ühiskonnagruppide ja töötajate solvamise pärast, siis mida aeg edasi, seda endastmõistetavamaks on muutunud rünnakud nende väärtuste vastu, mis on teinud Eestist õigusriigi.
Kui algul süüdistasid koalitsiooni poliitikud opositsiooni ja ajakirjandust Eesti kuvandi kahjustamises välismaal ja eelistasid ise vargsi tegutseda, siis nüüd, uue normaalsuse ajastul, valetab üks minister välismaa ajakirjanikele otse näkku mingist müstilisest plaanist B, ning teine läheb välismaal kõnetooli ja kuulutab seal valjult, et nende eesmärgiks ongi Eesti ühiskonda lõhestada – provotseerida ja eskaleerida pingeid. Enam ei häbeneta ega varjata midagi, sest võim ei tähenda ülbitsejatele mitte suuremat vastutust, vaid suuremaid õigusi omavoliks. Juba praalivad nad küüniliselt, milliseid naudinguid valmistab neile teiste inimeste mõnitamine. Peaminister aga vaikib, justnagu pingile tardunud korvpallitreener, kes on eksikombel sattunud ragbimeeskonda juhendama. Või kui tema lastetuba lubabki tal midagi öelda, siis on see ütlemine kõigile ette teada: „Minu eesmärk on sidus ühiskond.“
Tegelikkus on aga see, et mitte kunagi varem pole taasiseseisvunud Eesti olnud nii katki kui on täna. Mis kõige kurvem: katki on inimeste hinged. Nende inimeste hinged, kes ei tule tänavatele hungveipingidena märatsema, kes ei ähvarda mitte kedagi, kes peidavad pettumise Eesti riigis ja selle väärikuse kaotamises iseendasse. See on vaikiv enamus, kes on mures oma riigi käekäigu pärast. Ja selle mure aluseks on kartus, et ühel halval päeval ei ole Eesti enam see õigusriik, kus kord põhineb õiglusel. Ja siis muutuvad teisejärgulisteks arutelud maksude või pensionide üle. Võimuriigis ei arutata, võimuriigis otsustatakse. Võimuriigis nähakse kõiki kodanikke läbi, aga võim ise jääb läbipaistmatuks.
Head Riigikogu liikmed!
Teil endil on võimalik hinnata, kas need näited, mida järgnevalt esitan, on ohumärkideks õigusriigile või mitte.
Minister läheb teise ministri haldusalas vallandama politsei ja piirivalveameti direktorit, ületades talle pandud võimupiire. Kord näeb ette, et sellist otsust ei saa teha minister üksi, vaid kogu valitsus. Ometi rahandusminister püüab politseijuhti ametist vabastada, sest tema käes on võim. Oli see kogenematus? Vaevalt. Ministri enda hilisemate selgituste valguses oli see võimu teadlik kuritarvitamine.
Edasi.
Valitsuse minister keeldub järjepanu parlamendi liikmete küsimustele vastamast või ei ole nõus tulema parlamendi ette vastuseid andma, öeldes, et minister peab vastama vaid oma erakonnale, mitte aga Riigikogule. Ministrid keelduvad tulemast ka Riigikogu komisjonidesse oma tegevusest aru andma.
Minister karjub ja sõimab Riigikogu liikmeid siinsamas parlamendisaalis. Sellele ei järgne mitte mingis vormis korrale kutsumist ei parlamendi spiikri ega ka valitsusjuhi poolt.
Veel.
Ilma vähimagi sisulise põhjenduseta lastakse lahti ministeeriumi kantsler, kes on ministri ebaseaduslikust tegevusest andnud teada korrakaitseorganitele.
Kuigi riigi peaprokuröri tööga ollakse rahul, siis ilma sisuliste põhjendusteta ei kinnitata teda uueks ametiajaks ametisse, tuues ettekäändeks, et võimuperekonnale see konkreetne inimene ei meeldi.
Ilma igasuguste analüüsideta ja vastupidiselt valdava osa ekspertide soovitustele surutakse läbi seadust, mille tagajärjed Eesti inimestele on kaugeleulatuvad ja negatiivsed. Viidatakse vaid sellele, et „see on meie poliitiline tahe“. Oma põhjendustes seatakse koalitsioonileping kui omavahelise võimu jaotamise kokkulepe ülimaks seadusest.
Veel mõned näited.
Ilma sisuliste põhjendusteta piiratakse rahumeelsel meeleavaldusel osalejate õigusi, sest ministrile see meeleavaldus ei meeldi.
Ministrid kasutavad telefoniõigust, survestades oma alluvuses olevaid ametkondi tegema valitud ettevõtjatele soodsaid otsuseid.
Ministrid ähvardavad Riigikogu kõnetoolist nii parlamendiliikmeid kui ka nende alluvuses olevaid ametnikke, kui need peaks käituma vastupidiselt nende soovidele.
Ministrid seavad järjepidevalt kahtluse alla riigi toimimise usaldusväärsust, külvates kahtlusi ametkondade töö suhtes, aga ka õigusriigi üle valvavate institutsioonide tegevuse suhtes.
Ja lõpuks: ministrid teatavad oma sammude õigustamiseks, et nende arusaam õigusriigist ongi teistsugune kui see, mis senini on Eestis kehtinud. See tähendab, et nendelt ei maksa ka edaspidi midagi muud oodata kui õigusriigi lammutamise püha ürituse jätku. Meie või nemad, kompromissi ei tule, nagu üks pealammutaja avalikus avameelsushoos tunnistas. Kogenematusest on asi kaugel. Asi on huvides. Ja ma pole üldsegi kindel, et need huvid on Eesti riigi suhtes heatahtlikud.
Head kolleegid!
Kõik need eeltoodud näited on sammud vaid ühe suunas – õigusriigist kaugemale, võimuriigi poole. Need on sammud riigi poole, kus sellel, kelle käes on võim, on ka õigus. Jah, tunnistagem endale ausalt – me oleme teel võimuriigi poole. Ja kui te ütlete, et õigusriik on teile oluline või veelgi enam – te olete ise olnud osalised õigusriigi rajamisel, siis ma küsin teilt: miks te midagi ette ei võta? Miks peaminister, kes sõnades justkui toetab väärtusi, mida eesti rahva enamus on aktsepteerinud, miks peaminister laseb ennast sellel Eesti tuleviku seisukohalt perspektiivitul võimuvoolul kaasa kanda? Kuivõrd õigusriik on aluseks ka meie vabadusele, siis kas tõesti on võim nii magus, et olete sellest kinnihoidmise nimel valmis ohvriks tooma meie vabaduse?
Õigusriik ei moondu võimuriigiks üleöö. See toimub järk-järgult ja väikeste sammudega. Skandaal skandaali järel muutuvad inimesed apaatsemaks, ametkonnad ja ametnikud alalhoidlikumaks, ajakirjanikudki väsivad. Seda enam, et võimuriigis on võimulolijad ikka hoidnud oma võimu piitsa ja prääniku abil. Ja kes siis ütleb ära präänikust, olgu selleks siis mõnetuhandeeurone katuseraha või koguni lubadus ehitada uus maja. Elu tahab ju elamist.
Jah, aga kui me sedasi üha enam mugavdume, hirmust või ängistusest iseennast suukorvistame, siis võime peagi jõuda sinna, kus me ei saa enam olla kindlad, et korruptiivse poliitiku tegevust julgetakse uurida, et Eesti ametid julgevad viia läbi sõltumatut järelvalvet, et kodanikud julgevad oma arvamust avaldada, kartmata arvamuse avaldamisele järgnevat laastavat rünnakut; et nõrgemaid ei rünnata võimul olijate poolt.
Õigusriik on ja peab jääma Eesti elu ja Eesti edu aluseks. Kui õigusriik on ohus – ja ma usun, et enamus teist mõistab neid ohte – , siis, lugupeetud saadikud, see on meie kõigi, eriti aga koalitsioonisaadikute kätes, kuidas minna edasi nii, et aastate pärast ei peaks meil olema häbi. Oma laste ees.
The post Kas õigusriik on ohus? appeared first on Kaja Kallas.