Teisipäeval (02.02) modereerisin Euroopa Parlamendis ümarlauda, kus president Toomas Hendrik Ilves ja Maailmapanga esindaja Uwe Deichmann esitlesid Maailmapanga raportit digitaalsete dividendide kohta.
Selle raporti peamine iva on selles, et kuigi on selge, et tehnoloogia saab majandusele anda tõelist jõudu ja tuua kaasa kasvu, siis sellest on tõeliselt kasu ainult siis, kui poliitikad seda tehnoloogilist arengut toetavad. Tehnoloogia saab aidata laiendada inforuumi, muuta inimestele info kättesaadavamaks ja see omakorda aitab inimestel teha läbimõeldud otsuseid ning avardab nende võimalusi osaleda nii ühiskondlikus kui ka majanduslikus elus.
Ja kuigi uuring näitab digitaalsete lahenduste positiivseid pooli, siis toob see ka välja, et maailmas valitseb ka suur digitaalne lõhe ja see väljendub eelkõige alljärgnevas:
- Ligipääs internetile ei ole kõigile tagatud. Peaaegu 60% maailma inimestest ei oma ligipääsu inernetile ja ei saa seetõttu digitaalses majanduses kaasa lüüa.
- Mõned tehnoloogilised arengud toovad kaasa töökohtade kadumise. Kuigi juurde tekib uusi töökohti, lasub suurim risk just keskmise palgaga töökohtade kadumise osas.
- Digitaalses majanduses kerkivad ja teevad ilma loomulikud monopolid ja piisava konkurentsi puudumine toob kaasa turgude liigse konsentreerituse, millest võidavad need samad suured tegijad.
Kus on siis takistused?
Kõige olulisem digitaalse lõhe ületamiseks on kindlasti ühenduste loomine nii, et võimalikult paljud inimesed pääseksid läbi internti erinevatele võimalustele ligi. Ja samavõrra oluline on hoida internet avatud ja turvaline. Siin me räägime eelkõige sellest, et ei tekiks erineva kiirusega interneti liiklust, aga ka sellest, kuidas on korrladatud andmete kaitsmine ja küberturvalisus.
Huvitav on see, et digitaalse lõhe ületamiseks kõige suuremad takistused ei seisne mitte tehnoloogias, vaid hoopis muudes faktorites. Näiteks riigi üldine hea majanduskliima annab ettevõtetele soodsa pinnase katsetada uute tehnoloogiatega. Ja majanduskliima puhul on oluline, et riik väldiks ülereguleerimist ja keskenduks keskkonna loomisele, mis annab ettevõtetele võimaluse konkureerida ja teistega ühenduses olla.
Töökohad ja töösuhted on oluline teema, mis võib tehnoloogilist arengut takistada, ja seda eelkõige just oskuste ja paindlikkuse nurga pealt. Tehnoloogia areng nõuab rohkem paindlikkust ja sootuks uusi oskusi. Haridussüsteem peaks keskenduma erinevate IT-oskuste süvendamisele. Kusjuures mitte isegi nii väga eraldi IT-haridusele, vaid pigem sellele, et igas valdkonnas antaks juurde ka IT-oskused. Muuseas tuleb sellest samast raportist ka välja, et nendes riikides, kus hariduses panustatakse rohkem nn STEM- ainetele (Science, Technology, Engineering, and Mathematics), on ka paremad IT-teenused. Eestis näiteks pidavat LHV tööle võtma IT-oskustega inimesi kõikidele ametikohtadele, sest on lihtsam õpetada IT-inimesele personalijuhtimist kui personalijuhile IT-d. Ilma selleta enam ei saa. Lapsi tuleks ette valmistada eelkõige karjääride, mitte konkreetsete töökohtade jaoks, sest vähem kui pooled tänased lapsed saavad tulevikus töötada töökohtadel, mis praegu on olemas.
Kogu selle digiteema juures ei maksa ära unustada, et digitaalne revolutsioon saab baseeruda ainult tugevale analoogvundamendile. See tähendab ka näiteks seda, et digitaalsete oskuste arendamisel ei unustata arendada kognitiivseid ja sotsiaalemotsionaalseid oskusi, sest need on need oskused, mida robotid (vähemalt esialgu) ära ei võta ja ilma milleta digitaalajastul hakkama ei saa.
Kuivõrd on oht turgude konsentreerumisele, siis peab hoolikalt jälgima, et konkurents oleks tagatud ja suured tegijad ei kuritarvitaks oma turguvalitsevat seisundit.
Kokkuvõttes, nagu ka Maailmapanga raport ütleb, annavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad maksimaalse kasu vaid neis riikides, mis on loonud tugevad ja vastutavad institutsioonid ning viinud läbi digilahendusi toetavad reformid. Vastupidisel juhul võivad igasugused tehnoloogiad osutuda hoopis riskiks, viia veel suurema digitaalse lõheni ja tugevdada eliidi võimu. Seega tegelikult ei ole internetil veel seda demokratiseerivat efekti, nagu me oodata võiks.
Kurvastusega pidin küll tõdema, et ümarlaua diskussioonis osalesid just nende riikide saadikud, kelle riigid saavad digitaalse revolutsiooniga üsna hästi hakkama ja kes võiksid olla teistele eeskujuks. Pean siin silmas eelkõige eestlasi, soomlasi, rootslasi. Samas kui riigid, kes elavad veel peamiselt analoogmaailmas ja näevad digitaalses majanduses vaid riske, mitte aga võimalusi, polnud oma saadikute näol esindatud. Aga ehk ongi nii, et see on meie ülesanne teisi neis küsimustes valgustada ja nii toimunud ümarlaud kui ka Maailmapanga raport annavad selleks küllaga tõenduslikku materjali ja argumente.