Bürokraatia vähendamise algatused on julgustavad ja vajalikud. Me ei saa unustada, et tõeline efektiivsus tähendab enamat kui “vähem pabereid”, see tähendab ka targemaid ja inimkesksemaid protsesse, kirjutab Jüri Jaanson.
Kui 16. sajandi Inglise kuningakojas köideti tähtsaid dokumente punase siidipaelaga, ei osanud keegi arvata, et sellest saab sajandeid hiljem venivuse, tarbetu keerukuse ja formaalsuse sümbol. Punane lint ehk red tape tähistas kunagi ametlikkust ja korda, tänapäeval tähistab see edumeelsetes ühiskondades pigem midagi, mis seob, takistab ja hoiab arengut tagasi.
Punase lindi needusest räägitakse ka siis, kui juttu tuleb bürokraatiast, nähtusest, mis Eesti ettevõtluse ja avalike teenuste toimimist vahel lihtsalt häirib, aga halvemal juhul lämmatab. Probleem ei ole vaid mugavuses, vaid kogu ühiskonna dünaamikas. Kas me ehitame süsteeme, mis toetavad inimesi ja ettevõtjaid arenguteel, või süsteeme, mida tuleb teenindada?
Bürokraatia on igapäevane, ent tihti nähtamatu ja tüütu takistus ning sellena aastate jooksul kujunenud üheks suurimaks piduriks Eesti ettevõtluse arengule ja avaliku sektori tõhususele. Kui paberimajandusest saame veel jagu, siis tarbetud nõuded, digiajastu mõistes aeglane asjaajamine ja omavahel mittesuhtlevad infosüsteemid on viinud selleni, et ideede sünnist teostuseni jõudmine võtab tarbetult kaua aega ja sellega kaovad konkurentsieelised. Läbi spordiprisma öelduna pole imekspandav Eesti ettevõtjate tunne, nagu jookseksid nad maailmaturul raskusvööd kandva konkurendina.
Teisalt pole bürokraatia olemus iseenesest negatiivne. Selle eesmärk on korduvaid probleeme kindlate ja võrdselt rakendatavate reeglite kaudu süsteemselt lahendada. Probleem tekib siis, kui reegleid saab palju, muutuvad jäigaks ja hakkavad takistama seda, milleks need loodi. Siis kaob süsteemist ka mõistuspärasus.
Just seetõttu ongi oluline bürokraatia vähendamisega jõulisemalt tegeleda ja sellele teele on valitsuskoalitsioon tänavu kevadel asunudki. Samal ajal tuleb bürokraatia vähendamisel tegutseda targalt, et mitte teistpidi rumalusi sisse lasta. Nii näiteks ei saa toimida ükski digilahendus, kui see pole kasutajasõbralik, turvaline või näiteks andmekaitsenõuetega kooskõlas. Bürokraatia vähendamine peab olema läbimõeldud, see tähendab, et mitte “lihtsam”, vaid tulemusele orienteeritud. Kui edukalt, seda näitab aeg.
Mida on valitsus sellel teel ette võtnud?
Valitsuse kevadine bürokraatia vähendamisele suunatud otsuste pakett jaotub nelja põhisuunda. Need on avaliku sektori kokkuhoid, loamenetluse lihtsustamine, piirangute vähendamine ja protsesside kiirendamine/lihtsustamine. Kokku on otsuste pakett seni kaasa toonud 26 nõude ja regulatsiooni kaotamise idee, mis realiseeruvad seadusemuudatuste kaudu. Sealhulgas kaovad sellised absurdsed piirangud nagu moppide kontrollimise nõue Elroni rongides ja suitsuruumide siltide konkreetsete mõõtude järgmise vajadus.
Eluliselt oluliste näidetena võib välja tuua, et 13-aastased võivad nüüd kergemat tööd teha ilma tööinspektsiooni kümnepäevase etteteatamiskohustuseta ja ka juba 12-aastased võiksid vanemate nõusolekul töötada sularahaga. Või et paberivabade tšekkide võimalus viib meid lähemale digitaalsele tulevikule. Või planeeringute koostamise kiirendamine, ühendades asutuste vahelise suhtluse ühtsesse kontaktpunkti ja infosüsteemi ning lühendades menetlusprotsesside minimaalset etteteatamiste aega kahelt nädalalt viiele päevale.
Hulk meetmeid bürokraatia vähendamiseks ja menetlusprotsesside kiirendamiseks või lihtsustamiseks toimub ka riigikogu keskkonnakomisjoni töövaldkonnas, kus ise kaasa löön.
Näiteks lihtsustatakse keskkonnamõju hindamise (KMH) kohustuslikkuse kriteeriume. Hindamine on edaspidi vajalik ainult siis, kui tegevusel on märkimisväärne keskkonnamõju. Samuti luuakse KMH ekspertide koolitusvõimalused, et leevendada spetsialistide nappust ja kiirendada menetlusi lihtsamate juhtumite korral.
Lisaks luuakse eraldi süsteem lihtsustunud Natura hindamiseks, kui tegevus puudutab vaid Natura 2000 alasid. Keskkonnaameti halduskoormust vähendatakse, andes osa lihtsamaid loamenetlusi üle kohalikele omavalitsustele, näiteks puurkaevude loataotluste menetlemisel. Samuti saavad omavalitsused edaspidi tiheasustusaladel otsustada, kui kaugele veekogu kaitsepiirist võib ehitada. Leevendatakse ka ehituskeeluvööndi ulatust ranna ja kalda üleujutusaladel.
Oluline väljakutse on ettevõtete innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevuse soodustamine läbi erinevate uute lahenduste ja toetusmeetmete. Neid meetmeid viiakse ellu teadmussiirde ja ettevõtluskeskkonna 2025–2028 programmide kaudu.
Need on positiivsed arengud, mis viitavad, et bürokraatia vähendamine ei ole pelgalt ettevõtjate mugavusnõue, vaid majanduspoliitiline hädavajadus tootlikkuse kasvuks ja innovatsiooniks ning sealtkaudu konkurentsis püsimiseks. Rääkimata inimestest, omanikest, kelle elu ja toimetused lihtsustuvad oluliselt, pakkudes täiendavat aega, ressurssi ja vabadust elueesmärkidega kattuvateks tegevusteks.
Meie ühiskond kaldub kohati mugavuse ja hedonismi poole, seepärast on eriti kiiduväärt noorte tööleasumise lihtsustumine, mis kasvatab varakult nende tööharjumust ja majanduslikku teadlikkust.
Muidugi ei tohi piirangute kärpimine toimuda tööohutuse või sotsiaalse kaitse arvelt. Noorte tööhõive edendamine on iseenesest väärt eesmärk, kuid töötingimused peavad jääma eakohasteks ja turvalisteks.
Kuidas edasi ja kas sellest piisab?
Bürokraatia vähendamise algatused on julgustavad ja vajalikud. Neid tuleb vaadelda kui algust, mitte lõppu. Meie riik ei saa endale lubada innovatsiooni tapvat keskkonda, kus ideed surevad enne, kui need turule jõuavad. Samuti ei saa me unustada, et tõeline efektiivsus tähendab enamat kui “vähem pabereid”, see tähendab ka targemaid ja inimkesksemaid protsesse.
Punase lindi needuse murdmine nõuab püsivust, paindlikkust ja julgust loobuda harjumuspärasest. Kui meil jagub visiooni ja tahet, võib Eesti olla mitte ainult kiireim digiriik maailmas, vaid ka kõige mõistlikum, kus kodanikud edumeelselt toimetavad ja kuhu välisinvestorid heameelega tulevad.