Pean kahetsusega vastama Mulgi vallavolikogu esimehe Mati Ilissoni laimule. Looga “Minister Jürgen Ligi valis ühiskonna lõhestamise” püüab ta omistada mulle intervjueerija ütlusi tuulikutega võitlejate kohta ning vaikib maha, et mina oma vastustes just kohalike muredega arvestamise ja kodurahu tagamise vajaduse üles tõstsin. Küsija seisukohti ma pehmendasin. Mees loodab selgelt, et lugeja lähtub ajalehe pandud pealkirjast ja teksti ei loe. Aga nihutan siis väiteid paika artiklis, mida ise saan kirjutada.
Lõhestamise süüdistuse suunan ümber esitajale endale, kuigi ta ei anna välja peategelase mõõtu. Tuulikute teemal ühiskond kahtlemata lõhki aetud on, ent vastutustunde olemasolu korral jätnuks Ilisson selle omakasuks pööramata. Fakt on, et põhimõtteline toetus tuuleenergiale kasvas seoses Putini energiasõjaga aastast 2021. Suureks, sest madalam hind ja puhtam tootmine on tugevad eelised. Ühtlasi on see viis vabaneda Venemaa energiatarnetest.
Aga fakt on ka, et kodu lähedale inimesed tuulikuid ei taha ja ilmselgelt neisse kohtadesse neid ka ei rajata. Oli etteaimatav, et riiklikule vajadusele ja rahva toetusele hakatakse hirmutamise ja uhhuuga vastandama kohalikku kartust, et ehitama võidakse hakata tagaaedadesse ja vägisi. See mõistagi teeb Venemaa energiatarnetest loobumise palju valulikumaks ja on kooskõlas ka Kremli huviga teenida oma fossiilide põletamisega miljardeid edasi.
Ilisson ei saaks tüli norida, kui tunnistaks, et mina kohalikuga arvestamise kohustuse tõstatasin. Ta ei saaks end ka mässida kodanike kirjadesse, kus needsamad mured peegelduvad, ega esitada end inimeste kaitsjana. Aga selline Mihhail Gorbatšovi kombel põhjenduse “inimesed kirjutavad” taha pugemine ja selgitamise asemel lipitsemine on haletsusväärne. Ka mina saan palju kodanike kirju, aga ma ei eputa sellega, vaid selgitan ja vaidlen vajadusel vastu.
Kui ütlesin Ilissoni kohta mees, siis liialdasin. Tal ei jätku julgust minna vastakuti ajakirjanikuga, kes esitas kõik teravad hinnangud tuulikutega võitlejate kohta. Ajakirjanikuga tülitsemine ei tooks vallavolikogu esimehele valimistel tingimata hääli, küll aga tooks kardetavasti ebasoosingut tulevastes lehelugudes. Rahandusministri najal saab ta end aga kindlasti upitada ja teda tõstab ainuüksi see, et too on sunnitud vastama. Nii läheb lõhe veel laiemaks, sest loota on ka ministri vaenlaste mobiliseerimisele enda poolele ja tema toetajate vastu.
Lugeja võib minu vestlust Kadri Paasiga kontrollida, see on Sakalas avaldatud väga täpselt. Ajakirjanik kasutas selles väljendi “Kremli käsilased” kõrval ka väljendeid “kasulik idioot” ja “kinni makstud idioot”. Ma ei saanud millelegi selles vastu vaielda täielikult, sest erinevalt Ilissonist oleme me julgeoleku teemades pädevad ja mõistame teineteist hästi. Seepärast ma vaid pehmendasin tema väga jõulisi ütlemisi tuulikutega võitlejate kohta, täpsustasin, millega olen nõus, ja selgitasin, miks valitsus pole omavalitsusi tuulikute üle otsustamise juurest kõrvaldanud, nagu intervjueerija õigeks pidas.
Kadri Paasi taust nimelt on sisekaitseakadeemia. Minu akadeemia julgeoleku alal on aga sajad dokumendid, nõupidamised ja briifid pikkade aastate jooksul erinevate valitsuste julgeolekukomisjonide liikmena, riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esimehena, riigikaitse komisjoni esimehena, kaitseministrina, välisministrina ja rahandusministrina.
Vahest põnevaim osa sellest pagasist ongi Venemaa ja Hiina mõjutustegevus ja selle tehnoloogiad. Ainult kõige elementaarsem tase sellest on arusaamine, mida tähendab “kasulik idioot”, mida kasutame Kadri Paasiga mõlemad, või “käsilane”, mida mina ei kasuta ja mille puhul seekord pidin intervjueerija hinnangut täpsustama. Venemaa nimelt paneb palgaliste agentide hulgast mitu korda suurema inimhulga enda kasuks tegutsema nii, et nood ise seda ei taju ega saa selle eest muidugi ka tasu. Tema strateegia on ajada lääne ühiskondi tülli seesmiselt ja omavahel, külvata ärevust ja umbusku oma riigi vastu ning tekitada vaimset ja paremal juhul ka materiaalset kahju enamasti märkamatult.
Näiteks oli klassikaline künism juba ammu enne koroonat valeinfo levitamine vaktsineerimise kohta ning vaktsineerimise pooldajate ja vastaste vahel tüli õhutamine.
Venelased ärritavad inimesi üles oma palgaliste agitaatorite käega nii, et võtavad vaheldumisi sõna poolt ja vastu ning vastasseis paisub, sest pooltega liituvad tuhanded ja miljonid ilma mingi plaanita arvajad. Koroonapandeemia oli Venemaale suur õnnistus, sest sissetöötatu kulus kohe marjaks ära. Tõsi, selle teemaga tegid nad ka omaenda inimestele otsest kahju ja kümned tuhanded surid rohkem. Selle sõja organiseerimise lõpetasid venelased päevapealt siis, kui sõlmisid vaktsiini arendamise koostöölepingu AstraSenecaga. Ent see oli käivitunud ja seda jätkati ka meie Vabaduse väljakul ja Toompeal.
Tähtsaim siin ja paljude muude näidete puhul on, et inimesed, kes nendes valeinfosõdades kaasa lähevad, levitavad seda valeinfot ja vaenu küll vastavalt Venemaa kasule, ent väliselt ja enda teada täiesti iseseisvalt ning sisemise veendumusega, et nende autoriteedid on saanud teada midagi, mida teadus ei tea ja millega mitte kunagi ei saa nõustuda.
Praegune valeinfo peatanner on Ukraina. Eesmärk on umbusk Ukraina vastu ja tema abistamise lõpetamine. Alati püütakse toetuda kremlimeelsetele parteidele läänes ja sekkuda valeinfoga valimistesse. Venemaa nootide järgi on käinud ka sõda Eesti harjutusväljakutega. Nendeta poleks meil treenitud kaitseväge, mis oleks Venemaa huvi vahetult, ent tema huvides on ka kohalike inimeste väga materdavad seisukohavõtud Eesti riigi vastu. Seal on tõepoolest ka tragöödiat kodude ja kodurahu kaotamise pärast. Ent on ka leevendusmeetmed ning kohalikule murele kaitseväest loobumisega vastata kah ei saa.
Ilissoni esmane kohus olnuks ka tuulikutest kirjutanutele vähemalt Eesti materdamise kohtades vastu vaielda ja inimesi rahustada. Tuulikute puhul on enamik kohalikust vastuseisust tegelikult kõigi Eesti kohtade ühise, riikliku vajaduse vastu taas kunstlikult ja lõhestavalt suureks puhutud. Kodudest eemal ei tee tuulikud inimesele mingit kahju ja need on ka elektriliinidest või paljudest muudest rajatistest ilusama kujundusega.
Infraheli ümbritseb meid kah igal pool niigi, aga selle ohtlikkus neil tasemetel on ümber lükatud teaduslikult. 30 aasta eest Portugalist lendu lastud infrahelimüüdi levitamine on paraku taas Kremli huvides, mis ei tähenda, et too peaks selleks kedagi värbama. Seepärast jäin ma ka selles ajakirjanikuga nõusse, kuid kohe samas selgitasin, et see huvide teenimine on kaudne ega ole kinni makstud.
Aga ühiskonda see lõhestab ja sellel vastasseisul on vahetud organiseerijad, kes kattuvad vaktsiini või harjutusväljaku vastastega, olemata tihti kohalikud elanikud, kuigi on Eesti kodanikud.
Mati Ilissoni asemel kuulub suurima lõhestaja tiitel EKREIKE-le ehk praegusele opositsioonile. Võimul olles olid nemad need, kes 2019. aastal kuulutasid pidulikult välja Eesti kliimaeesmärgid ega saanud seepeale mingit kriitikat meilt. Oma Facebooki seinal olen toonud ka sellekohaseid viiteid uudistele, sealhulgas Martin Helme isiklikule pingutusele korraldada koostööd tuuleenergia tootmiseks ja rohe-eesmärkide saavutamiseks. Ta motiivid, tõsi, olid ka siis alatud, aga sõnad õiged.
Lõhestamise tippnäide on nüüd väljakuulutatud otsus hakata igal pool igal moel ja iga hinnaga tuuleenergia tootmist takistama. Ei ole lihtsalt võimalik leida sellele meelemuutusele ausat motiivi, sest kohti, kus tuulikud on inimestest eemal ja kus need ei sega, Eestis jagub. Eesti elektrit odavamaks ega puhtamaks ei saa, kui me neid ei kasuta.
Muide, üks minu arust eeskujulik tuulepark on just Pärnumaa Saarde valla oma, mida üks Ilissonile kirjutanu olla õudseks näiteks toonud. Kui viia sinna inimesed jutuga, et asi on kohutav, saab ka kohkumust. Tuulikud on suured tõesti, kui veel täitsa alt vaadata. Mina aga käisin seal paari aasta eest siirast huvist ja pean tunnistama, et pigem oli see park sümpaatne, kuigi loodusega ei anna võrrelda. Tuulikud olid siiski üsna majesteetlikud, neil polnud kurje plaane, nad oli asulatest kaugel metsade vahel ning tasased, isegi kui all seista.
Kusjuures tehnorajatised mulle üldiselt ei meeldi ja metsast oli mul kahju sealgi. Kogu asi on selles, et kaugelt suurem kahju sünnib metsadele, pinnasele ja keskkonnale fossiilkütuste tootmisest, mida tuulikud asendavad.