Sakala on teinud üsna uskumatu reportaaži sellest, kuidas Keskerakond valijaid moosib. Mustvalgel on kirjas, et nad esitavad Eestis tehtud häid asju oma partei suuremeelsusena ja kirjeldavad riigivalitsemist kui pidevat võitlust valitsuspartneri Reformierakonnaga, kes olla kõige vastu.
Paari põhimõttelist erimeelsust Keskerakonnaga on põhjust kohe ka tunnistada. Meie jaoks ei juhi riiki partei, vaid parlament ja valitsus. Nad ei tee seda pelgalt parteilisest suvast, vaid lähtudes küll ilmavaatelistest hoiakutest, siiski ekspertiisi, analüüsi ja argenteeritud vaidluste pinnalt tekkinud kokkulepetega.
Ilmavaates nimetaksin ma ühe peamise printsiibina, mis Eestit on edasi viinud ja mida ka Reformierakond järgib, et mitte riik ei pea inimesi, vaid vabad inimesed peavad oma riiki. Riigi teha on vaba Eesti kokku leppinud jätta julgeoleku, hariduse, keskkonnakaitse, nõrgemate abistamise ja muu sellise, mida ühiselt on parem teha kui üksi. Ka üksikisikule oleme jätnud alles tema rolli, mille tõttu oleme olnud paljude näitajate poolest kõige vabam ja jõukam ekssotsialismimaa ning sissetulekutelt lisaks neile selja taha jätnud ka Portugali, Kreeka ning mõnede arvutuste järgi isegi Hispaania. Nii majanduslik, sotsiaalne kui julgeoleku küsimus on ka see, et riik langetaks otsuseid edasi kaalutletult, mitte parteiliselt rapsides.
Mul pole põhjust häbeneda, et enamuse aja vabast Eestist ja ka teistest kauem on valitsemisvastutust kandnud minu erakond, ent muidugi on ta seda teinud alati koalitsioonides teistega. Keskerakonna kohta sama öelda ei saa, ent saanud selle võimaluse praegu, ei peaks nemad nüüd Eesti edu enda arvele kirjutama.
Reportaaži üksikteemadest ka pisut. Me oleme koalitsioonileppesse Keskerakonnaga kirja pannud, et sarnaselt muu maailmaga loobume järk-järgult fossiilenergeetikast, mitte nagu Viljandi koosolekul rääkisid Keskerakonna liidrid, et see jääb. Ka Jüri Ratas on seda lubanud ka rahvusvaheliselt. Eestil on suurepärased võimalused katta enda vajadused taastuvenergia ja tuumaelektriga, kuni selleni loomulikult vana kaevu kinni ei aeta.
Valitsuses oleme kokku leppinud ka koroonapoliitika, sealhulgas et vaktsineeritutele võimaldame maksimaalselt vabadusi. Reformierakond hindab siin teadusnõukoja, terviseameti ja ka Keskerakonnaga liitunud doktor Popovi ekspertiisi. Näiteks mitte et “koroonapass kadugu 7. veebruaril, või muidu!”, vaid et tõend ja piirangud saavad kaduda, kui nakatumise laine lubab ja haiglad pole enam koroonhaigetest umbes. Praegu on olukord selleks sobimatu, aga väiksemaid samme saab astuda.
Me olemegi Keskerakonnaga tülli läinud just neil juhtudel, kus nad oma parteikoosolekutelt hõikavad ultimatiivses vormis ja kogu maailmale välja asju, mis kõlavad ahvatlevalt, aga ei pea vastu vähimalegi analüüsile. Energia hind on koroonalaine kõrval teine konkreetsem juhtum. Energia hindade mõju leevendamisel oleme pidanud Keskerakonnale selgitama, et mitte kõik inimesed ei vaja toetamist ega ole isiklik arvete maksmine kõigile võimalik. Riigi vaates oleme kõik ainult maksumaksjad, mitte “maksu” saajad. Aidata tuleb tegelikke abivajajaid, aga olukorrast endast väljapääs on investeerimises, mitte tarbimise subsideerimises. Viimasel ja vastasel juhul kulutab riik raha ära peamiselt neile, kes jaksavad rohkem tarbida. Selliseid väga halbu ettepanekuid on tulnud nii koalitsioonist kui opositsioonist ja me oleme vastu vaielnud tõesti.
Kokku on lepitud küll röögatult kallid, ent mitte lõputult jaburad meetmed. Piir on pandud tarbimise toetamise mahule ja hinnale, teises meetmes sissetulekutele. Siiski pole sellinegi asi pikalt jätkusuutlik, sest sinna mõne kuuga kuluvad sajad miljonid on üsna sama palju kui on õpetajate palgaeesmärgist ja kõrghariduse kulueesmärgist puudu olev ning riigimaanteedele kuluv raha liidetuna.
Jutt, et riigil on raha küll ja arvutamine on saatanast, on lausa jabur. Just eelmiste valitsuste sügav eelarvepuudujääk sunnib praegu raha eriti hoolsalt lugema ja valikuid tegema, reseservid on ära kulutatud headel majandusaastatel ja pikast puudujäägist välja pääsemiseks kulub aastaid.
Hinnatõusu põhjus on peale rahvusvahelise konjunktuuri just me oma eelarvedefitsiit ja teise pensionisamba lõhkumine. Eksperdid ja meiegi hoiatasime selle eest aastaid ette. Keskerakond on teinud hinnatõusu ohjeldamiseks veel rea ettepanekuid, mis hinnatõusu hoopis suurendaksid. Sellega ei saa nõus olla ükski majandust tundev inimene.
Hästi toime tulevate kodanike, kelle hulka juhtivpoliitikudki kuuluvad ja kes seepärast “bürokraatiat” peavadki pelgama, edasi toetamine oleks rumal ja võimatu. Kirutud bürokraatia nimelt tagaks kulude õigluse ja täpsuse ning annaks kõvasti säästu nii energias kui rahas. Edaspidi on meil vaja riigi tuge ja otsustavat tegevust nii puudustkannatajate toetamisel, investeerimisel kui kodanike toetamisel ise investeerimiseks säästu ja tootmisse. Kaks valitsust järjest on siin pausi pidanud, kolmas enam ei saa. Sest kõrgete hindade taga on suuresti Putini gaasikraan ja sõjalised avantüürid, millega püütakse kogu läänt heidutada. Meie asi pole alla anda, vaid vastata täpsete meetmetega nii sõjaliselt, sotsiaalselt kui majanduslikult.
Aga tõesti, peale selle, et valitsemine on kompromisside kunst, mitte avalikkuses jauramine, üksikteemade üle vaidlemine peaks praegu üldse tagaplaanile jääma. Keskerakondki saaks maksumaksjatele nende endi rahaga kosjas käimise asemel öelda lahti sõbrasuhetest Putini parteiga, oma liikmete hääletamata jätmistest Ukraina toetamisel ning seisukohavõttudest, et Putin maailmakästitlus on õige ja hoopis Ukraina ohustab Venemaad. Just lääne mõistlik elukorraldus usu- ja jõupõhise asemel on asi, mille vastu Putin sõdib ja milleks ka hindu üles ajada püüab.