Aastal 2004 avaldas Euroopa Komisjon Hollandi sotsialisti Wim Koki raporti ühenduse arengutõketest.
Raport tõdes vajadust ELi tööturgu reformida ning rõhutas, et selle paindlikkuses on vale näha töötajate õiguste vähendamist. Kõigi tööturuosaliste ühine huvi on selle järgi hoopis üleilmne konkurentsivõime, töötajate haritus, loovus ja liikuvus, püsimine tööturul ning pidev oskuste uuendamine.
Ei hakka mainimagi, mida arvab sellest paremliberaal Siim Kallas, sest selles analüüsis pole midagi erakondlikku. Tööturgu on Euroopa suureks probleemiks pidanud lugematud muud analüüsid, Euroopa Komisjon, IMF, eksperdid kõigi merede kallastelt.
Kõik justkui teavad probleemi, kuid palju ei juhtu. Ka pärast Wim Kokki on sellesuunaliste katsete peale süüdatud autosid, lõhutud vitriine, rünnatud politseinikke ja lintšitud ministreid. Üldised mured muudetakse vääramatult grupihuvide vastandamiseks ja põrmustatakse pealkirjadega esikülgedel. Tööturgudele idas ja lõunas on sellise Euroopa töökohad kerge saak.
Tööturu jäikus takistab ka Eesti arengut. Mõneski puuduses oleme Euroopa esirinnas. 2007. aastal saime karmi kriitikat oma regulatsioonide kohta Euroopa Komisjonilt, IMFilt ja Maailmapangalt. Just tööturg on Heritage Foundationi majandusvabaduse indeksis meie halvim näitaja – uusi töökohti luua peetakse siin liiga riskantseks.
Ühishuvid määravad
Töösuhteid peaks vahel selguse mõttes nimetama koostöösuheteks. See pole pateetika, vaid karm reaalsus. Töötaja vajab, et talle loodaks töökoht, tööandja neid, kellega seda täita.
Ülearuseks muutunud töökoht pole koorem mitte lihtsalt tööandjale, vaid kogu ettevõttele, teistele töökohtadele ja palgafondile. Tülikas ja saamatu on probleem esmajoones kolleegidele, vaba koht kellegi võimalus. Kui suhted on talumatult koormavad, on kõige halvem lahendus nõuda, nagu praegu, lisaks koondamisrahale seadusega seda, et oldaks veel mitu kuud koos.
Töö on sotsiaalse sidususe alus. Elujõulises ettevõttes panustatakse rahasuhete kõrval ka pehmetele väärtustele. Aina selgemaks saab, et heade töötajate hoidmiseks ja rahuloluks on vaja pakkuda koolitust, tööd ja eraelu ühitada ja lihtviisil suhelda. Eelnõu lausa kohustab töötajale koolitust pakkuma.
Tööandja ei ole hunt ega vallandamised ja koondamised ülemuste lahe ajaviide. Küll aga on nad vahel hädavajadus, seda ka teiste töötajate, ettevõtte päästmise või ümberkorraldamise huvides.
Pangem tähele, kuidas räägivad majandusvabaduse edetabelid töökoha loomise riskidest – investoreile on vastumeelt uusi töökohti luua, juhul kui seadus keelab vajaliku paindlikkuse tööajas, palgas, hüvitistes. Ja kuulakem meie ametiühingutegelasi, kes raiuvad kui rauda, et mitte keegi ei mõtle kedagi tööle võttes sellele, et tal võib tulla ühel päeval teha ka teistsugune otsus.
Analüüsid peavad seda seost väga tähtsaks, eriti madala konkurentsivõimega inimeste jaoks. Rahvusvahelises statistikas kajastub töötajate seadusega kinnistamine suurema tööpuuduse ja pikema töökoha otsimise ajana.
Töö ja kapitali antagonism
Töösuhete värvilisemast kirjeldusest palju populaarsem on punane ja must. Meie keskse ametiühingu juht pole häbenenud öelda, et lähtub Marxist ja Engelsist. Nood õpetasid, et töö ja kapitali suhted on lepitamatud, et tööline peab oma heaolu omanikult võtma ja et klassivõitlus on ühiskonna edasiviiv jõud. Ametiühingu arusaamised ja mittearusaamised uuest töölepinguseadusest on ajakirjanduses domineerinud.
Klassivõitlus algab juba vastuseisust sellele, et sisuliselt 1965. aastast pärit töölepinguseaduse asemele uus tuleks. Aga viis töösuhteid reguleerivat seadust tuleb liita vastuoludeta tervikuks omavahel ja ülejäänud tsiviilõigusega. Ka õiguskantsler Allar Jõks on kehtiva seaduse sobimatusele tähelepanu juhtinud.
Meie sotsid on samuti sotsialist Koki nimetatud ohu tõeks saamisele Eestis kaasa aidanud. Neile on sobinud kirjeldada asja töötajate õiguste rikkumisena ja enda tegevust kogu töörahva kaitsmisena oma valitsuse eest. Koostööst hoidumisena mõjub, et nad on oma demokraatliku mandaadi öelnud olevat delegeerinud samale ametiühinguliikujale.
Koalitsioonileping nõuab turuosalistega koostööd, aga seda on tehtud ja tehakse nii, et parlamendi otsustusõigus ei kao. Töötajate väikest vähemust koondav ühing, kes nõuab oma majandushuvide salastamist ja kellest arvatakse, et ta on kinnisvararantjee, ei tohiks kanda parlamentaarset võimu.
Musta vaate järgi on töötaja koondatav, ülemus aga lurjus. Reaalses elus lahkutakse töölt 90 000 korda aastas, sellest aga vaid kümnendik on koondamisi. Koondamishüvitis ei saa olla töösuhte põhimotivaator. Aga kui lahkumineku reeglid fikseerida seaduses ajaliselt ja rahaliselt liigkoormavaks, on tõenäosus hüvitiseta ja päevapealt vallandamiseks palju suurem. Meie tähtajad ja hüvitised on võrreldavad Mehhiko, Türgi, Portugali ja Hispaaniaga. Jõukamates riikides on need seaduse tasemel tagasihoidlikud ja puuduvad sageli sootuks – kokkulepped otsustavad.
Mahavaikitud plussid
Klassivihaga on meil laps ilma pesuveeta välja visatud, just töötajatele meeldivad uuendused on võitlusmürast moonutatud. Kui üks eelnõu näib olevat tehtud tööandjate väikese vähemuse huvides, tasub rahustada end teadmisega, et enesetapu nimel riiki ei valitseta. Töölepinguseadust saab teha vaid enamusele kasulikuna.
Turvaline paindlikkus on kõigi huvides, sest aitab raskeid aegu ära hoida ja üle elada. Parim aeg muudatusteks on madala tööpuuduse ajal. Vähem ettekirjutusi ja rohkem kokkuleppeid on aja paratamatus.
Seadus pole üksi, talle lisandub erinevaid meetmeid, mis pakuvad töötajatele valikuvõimalust ja abi töö leidmisel. Riigieelarves on lähiaastaiks???? 1,3 miljardit krooni töötajate ja töötute koolitamiseks. Lisanduvad tööandja kohustused.
Kui juhtub halvim, siis kohe koondamise päevast lisandub koondamisrahale töötuskindlustus. Selle määra suurendatakse 50 protsendilt 60-le ja saajalt ei nõuta enam varasemat 12 kuud töötamist.
Tähtajatu lepingu nõuete leevendamine vähendab kiusatust eelistada tähtajalist, kus hüvitis puudub. Samas muudetakse tähtajalise lepingu enneaegne lõpetamine palkajale majanduslikult mõttetuks – maksta tuleb ikka. Katseajal töö ülesütlemine pikeneb viiest päevast kahe nädalani.
Uus on töötaja õigus isiklike olme- või tervisemurede lahendamiseks või uue töö otsimiseks töö ajal. Eraelu tööeluga ühitamiseks on seaduses kaugtöö mõiste. Õppimiseks pakutakse viis tasulist lisapäeva aastas. Tõele ei vasta, et töölepingut võib ühepoolselt muuta, rasedaid koondada või et tasuline haiguspuhkus läheb puhkuse tõttu kaduma. Uus ei ole kollektiivse vastutuse võimaluses.
Kui rase või väikelapse ema süülise tegevuse eest vallandatakse, ei peaks enam süüd ümber lükkama ema, vaid tõendama tööandja. Sundpuhkuse korral tagataks vähemalt miinimumpalk.
Praegu on tegemist alles eelnõu aruteluga valitsuses.
Kui klassipositsioon püsib jäik, jäävad jäikadeks ka töösuhted ning paremate töökohtade tekkel ja majanduse teadmuspõhisemaks muutumisel on üks kõva pidur peal. Iga katse seda leevendada väärib vähemasti lugupidamist, sest populaarseks teeb siin ainult vastuseis.