Vaatasin järele video, mille paar sõpra arvasid olevat Jaak Madisoni vahva ärapanek Saksamaale Europarlamendis (Delfi 22.04). Oli põhimõttelage ja palgiga silmas meie mehel.
Algul pakkus Madison, et vene gaasist loobumise üle võiks hääletada. Loobumist ennast olen pakkunud ka mina ja on pakkunud teadagi miljonid teised. Aga päris elus see ei käi nii. Ega tööta EL selliselt, et naabrid, kel ahjud juba valmis, hääletavad, et ka teised peavad gaasiga kütmise lõpetama kohe, kuigi too alles alustas ahju ehitamist.
Asjakohane on praegu üksteist takka utsitada – ja see toimub –, aga mitte vaenata, sest üksmeel on peaaegu käes. Samuti tasub iseendale siiski tunnistada, et sõltuvus vene gaasist erineb riigiti kordades ning tegutsemise tempod kipuvad erinema ka täiesti objektiivsetel põhjustel.
Palk enda silmas
Aga see selleks, põhimõttelagedus algab siin tõsiasjast, et Madison on kuulutanud end EL-i vastaseks ja selle lammutamise rahvusvahelise alliansi loojaks. Ent pakub nüüd äkitselt liikmesriikide rohkem pihta saava vähemuse maha hääletamist gaasist vähe mõjutatava enamuse poolt. Seejuures vajutas ta pedaali puruks ja pani Saksamaale süüks “laste ja naiste vägistamise pealt vaatamisega nõustumist”, mis oligi kogu episoodi sisuks.
Kuigi kehakeel rääkis, et ta veenab milleski sadu, oli saal praktiliselt tühi ja reageeris vaid saalis olnud üksik saksa kolleeg, selleks, et nimetada öeldut “kogu Saksamaa ja tema rahva solvamiseks ja sellist keelekasutust parlamenti sobimatuks”. Kuna Madison oli oma pikas lauses rääkinud läbisegi Saksamaast ja Saksamaa valitsusest, ajas ta asja seepeale tõlgi kaela, tema polnud mõelnud kõiki sakslasi ega kogu Saksamaad, mis ent ju ei muutnud asja.
Saksamaale annab Ukraina abistamise ja vene gaasi teemal etteheiteid teha küll, aga ei ole ainult maitseasi, mil moel ning kellel on selleks moraalset õigust. Eesti saab nii relvaabis kui gaasist loobumises eeskujuna rääkida, oleme olnud kõige kiiremad ja kõige heldemad üldse. Ent EKRE ei saa. Nemad olid kiired Eestit enda relvade ära andmise eest hoopis kritiseerima. See klapib nende eestlaseks saamise ja mitteeurooplaseks olemise rahvuslusega, kuid enamushääletuse soovitus seevastu ei lapi ei nende endi EL-vastasuse ega Euroopa reeglitega.
Ei klapi siin seegi, et EKRE on ka kuulutanud kütuse odavuse ülimaks aateks hoolimata kõrvalmõjudest ja ühist kliimapoliitikat kategooriliselt tõrjunud. Sellegipoolest on nad hoopis küünilisemad, kui on Euroopa poliitikud keskmiselt, kes oma üldiselt üsna jõukale “lihtsale inimesele” hakkamasaamatust ja kannatamist sisendavad ja ise ebamugavaid otsuseid väldivad. Martin Helme on riigikogu puldist korduvalt karjunud, et asjad peavad odavad olema ja muid väärtusi pole tema nõus arutama. Pole nõus ja kõik.
Solvatud sakslane ei teadnud Eesti saadiku nime, kuid viitas tähenduslikult tema fraktsioonile. See kamp hääletas näiteks äsja Ukraina rahalise abistamise vastu ja kogu oma demonstratiivsele käredusele vaatamata ei andnud toetushäält ka Jaak Madison. Nendega väga enam vist ei vaielda, neile kui lootusetutele vaid osutatakse, nad on alatasa toimuvale vastu ja jagavad Kremli jutupunkte.
Kremli sõpradega samal pildil
Denatsifitseerunud ja demilitariseerunud Saksamaa paistab EKRE-t närvi ajavat. Nende jaoks on selle riigi või ta kantsleri nimetamine samasugune lõplik argument nagu Kaljulaiu, Sorose, Hillary Clintoni, Kallase nimetamine. Ja võin minagi uhke olla, et olen saanud väite asetäitjana nimeliselt vajalik olla. Paha lugu on, et selleks on neil tulnud inimesi ja inimgruppe omade silmis järjepidevalt laimata ja dehumaniseerida ja enamik inimesi ei saa sellisest argumentatsioonist reeglina aru. Kuid sakslaste ja prantslaste vaenlase kujuna kasutamisel on ebaõiglaselt laia kandepinda.
Ungari seevastu EKRE-le ette ei jää, kuigi on olnud üsna vene stiilis vabaduste piiraja ning EL-i konsensusotsuste ohustaja, välistas energiaembargo põhimõtteliselt ega taotlenud loobumiseks aega juurde nagu teised, samuti takistab Ungari relvade vedu Ukrainasse. Lihtsalt ideoloogilise puhtuse pärast, kuhu ka Kremli-sõprus loogiliselt kuulub.
Viimasest teledebatis võis igaüks ise veenduda, kuidas Martin Helme hakkab ka selle teema peale lihtsalt karjuma ja sakslasi-prantslasi kiruma. Ent kohe tuleb tunnistada helget hetke Madisoni puhul, kes Ungari Saksamaa piduri kõrval siiski ära mainis.
Kremli seosed pole endiselt mingi vene kaart, vaid on määravad, kui jutt on Venemaa sanktsioneerimisest. EKRE on oma Euroopa-sõbrad valinud selle järgi, et nad sarnaselt Putinile tahaks, et EL-i ja NATO asemel seisaks tema liikmed Venemaaga vastastikku üksi ning ühist poliitikat ega rusikat ei oleks. Madison ja Helme on eriti armastanud end eksponeerida just Kremli sõpradega ühisel pildil ja aastaid lubanud kokku panna EL-i-vastase omasuguste populistide alliansi.
Aga Ukrainas toimuv on sõda mitte ainult maa ja rahva, vaid ka liberaalse demokraatia eest, milline sõnagi ajab ühtviisi närvi nii Orbani, Helme, Putini kui Madisoni. Ukraina pole neid väärtusi piisava otsustavusega õigel ajal kehtestanud ja selle tõttu on jäänud väljapoole seda turvavaid NATO-t ja EL-i.
See mõiste sisaldab vaid Eesti põhiseadusegagi sätestatud mehhanisme, mis ei luba poliitilisel tahtel ja enamusel dikteerida kõike: valimiste tulemusi raamistab õigusriik, võimude lahusus, inimõigused ja kodanikuvabadused, vaba ajakirjandus, turumajandus.
Saksamaa teeb tegelikult palju
Saksamaa sõimamine on läinud tegelikult üle piiri laiemalt. Nad on Ukraina suurim humanitaarabistaja ja oma suhtumisi radikaalselt muutmas ka julgeolekus ja energeetikas. Nad on ennast kogumas ajaloo koorma all, mis on vale seisund materdamiseks. Oma kaitsekulud on nad pikaajaliselt ühe protsendi lähedaselt tõstmas kaheni, mis mittetuumariigi kohta on silmatorkavalt palju ja summaarselt ületab Venemaa kulutusi.
Kogu lääs vajab üles ärkamisteks aega ja valijaskonna valmidust. Gruusia sõja ajal võitlesime me NATO parlamentaarses assamblees paaris Sven Mikseriga veel kolleegide Vene-sõbralike seisukohavõttudega. Aga lääne nõrkusele vaatamata sai Eesti tookord siiski esimesed kollektiivse kaitse plaanid. 2014. a oli kogu lääs endiselt nõrk, aga Eestisse toodi siiski ka juba NATO vägesid. Praegu tuleb näha, et lääne ärkamine on pigem ennastületav. Mulle on ka isiklikult liigutav, et me erinevates ametites nullindatest peale räägitud jutud kaitsekuludest ja Venemaast on pärale jõudnud.
Saksamaa puhul tuleb tajuda kollektiivse süü traumat. Ta kardab taas esimene olemist ja süüdi jäämist ning ka oma naabrite kartust saksa militarismi taassünni ees. Me oleme talle tema 1% seepärast vaikimisi andeks andnud. Majanduslikult on ta niigi väga domineeriv, aga lootnud, et majanduskoostöö ohjeldab ära ka kurjuse kantsid.
Tegevusetuse ja valetamise jutud on talle liiga tegemine. Esiteks on ta suurim humanitaarabi andja Ukrainale, lahti öelnud Nord Stream 2-st, investeerima hakanud nii energeetikasse kui kaitsesse. Sõjalist osa ta pigem maskeerib kui afišeerib, teeb ümber nurga ja pärast teisi. Aga ka siin on muutus käes ja kõik oodatav pole veel avalikkusele.
Eestiga võrreldes teeb ta vähe, aga keegi ei ole seni meist rohkem teinud. Iga riik peabki suveräänselt otsustama, kui palju ta jätab endale. Saksamaal on vähe anda ja vähe jätta ja tegelikult ka pole nende kraam ukrainlastele kohe käepärane, see pole väljamõeldis, jutt pole köögitehnikast. Aga ta on jõudnud ka rasketehnikani ja tühjade ladude juures on kõne all tellimused tööstusele, mida enamik teisi ju ei tee.
Ei Saksamaa ega Prantsusmaa ole öelnud Ukrainas oma viimast sõna ja paremaid uudiseid on veel oodata. Ärgem siis sõimakem kauem oma liitlasi, neid on meile vaja, rohkem kui neil meid. Vaadakem ühist vaenlast läbi ühise sihiku, sest tema, mitte me sõbrad, vaatab enda oma kaudu meid.