Kõige väiksem, kõige kogenematum, kõige vähem saavutusi, õigemini ei ainustki – need on rohelised. Ega see patt ole, küll arenevad.
Kõige väiksem, kõige kogenematum, kõige vähem saavutusi, õigemini ei ainustki – need on rohelised. Ega see patt ole, küll arenevad.
Nad ei tunne veel parlamendi reegleid, aga nood on ka aastasadu vanad või poolteist aastakümmet, nagu meil. Nad ei tea veel, miks mingi reegel või tava on kujunenud, milline muu viis kõrvale heidetud ja miks, neil puudub täiesti ajalooline mälu. Selles seisus kuulatakse ja pannakse kõrva taha, mida enamik neist arukate ja viisakatena ka teeb.
Aga kahjuks on neil ka Strandberg. Too ei õpi, too õpetab. Mitte see pole ta probleem, et ta ei tunne kollektiivset kogemust, on hoopis, et kollektiiv omandaks tema omad. Ta sõnavõtud jõuavad selleni vääramatult välja. Et parlament tegeleb valede asjadega, teadis ta juba siis, kui ei teadnud veel, millega. Reegleist teadmata teadis ta, et need on valed.
Eriti hull on ta meelest, et kõnedel ja küsimustel on ajaline piirang ja niisama lobiseda ei lastagi. Minutiga peab suutma küsimuse esitama – mõeldamatu, ja see peab veel küsimust sisaldama ka! Kõne piir on 8 minutit!
Asju ei arutatavat riigikogus, aga samas tulla seadused vastu võtta ühe lugemisega. Mine võta kinni! Asjad otsustatavat ära koalitsiooninõukogus – kus ta pole sekunditki viibinud, nagu ta pole viibinud ka toimivas ja täiemõõdulises fraktsioonis.
Nüüd üritab ta riigikogu erakorralist istungit kokku kutsuda. Millel on omad tavad. Just suvel on see vajadus talle selgunud ja sügiseni see ei oota. Draama peab olema ja tema selle keskel.
Kiire on asjaga, mis olla aastatega põhja lastud – energeetikaga. Ega ta ei ütle, kuidas peaks, peale selle, et põlevkivindus ei kõlba. No kevadel ta veel rääkis, et Rootsi peab kokku ostma meie tuuleelektri ja sellega oma jõgesid pumpama. Ja siis energia meile tagasi andma. Unustas paraku rootslastega nõu pidada ja arvutused teha.
Valitsusel polevat mingit õigust võtta siduvaid kohustusi. Aitäh, Marek, nüüd nad lõpuks teavad!
Valitsus (milline, pole tähtis, sest tema on mittevalitsus) on teinud valesid otsuseid. Konkreetne on koht, et me kaotame nüüd nelja aastaga 20 miljardit CO2-emissiooni raha. Miks 20? Loll küsimus! Hea, et ta 200 ei ütelnud.
Teda ei huvita tõde mitte kübetki, ja seda on päris võigas kuulata. Enamik inimesi kahtlemata ei saagi teada, et kvoodi vähendamine on ELi eesmärk ja meil on seda kübeke tema väidetavast olnud müüa vaid põhjusel, et majanduslikult ei suuda me enam nõuka´90 moodi laristada.
Moodustame komisjoni, on bürokraatia universaalne lahendus, kui ideed pole. Strandberg ütleb, et energiaagentuuri. Mis see Eesti õigusruumis oleks? Miks osakond ja inspektsioon ei kõlba? Kuidas uus struktuur säästlikkust toetaks? Pole teie asi! Mareki asi on jutustada, mitte põhjendada. Riigikokku on vaja energeetikakomisjoni, unikaalset teiste seas. Istungid olgu sel avalikud (küll annaks muliseda ja esineda!) ja otsused konsensuslikud. Miks küll keegi selle peale pole tulnud?
Rohelised on riigikogu saba. Tolle ihuliikme roll on vahel osutada, kui näiteks arusaadavalt sõnadesse pandud mõtteid või sõrmegi võtta ei ole. Keerukamad funktsioonid on organismil siiski mujal. Ka need, mis saba liigutavad. Kui Keskerakonnal ja Rahvaliidul ei õnnestu omi seisukohti kujundada, võivad nad rohelistega erakorraliselt kokku saada ja lasta ennast liputada. Koalitsioon ei peaks seda tegema. Parlament ei tohi laskuda palagani.