Inimesele, kes pole kandnud avalikku vastutust, võibki algus väga raske olla, seepärast katsun sind, Jaak Pihlak, pisut aidata. Ma ei tee seda sinu pärast, sest seni nähtu põhjal ei oska pidada sust lugu, aga annan nõu linnarahva ja üldise väitluskultuuri huvides. Rahvas pidada oma valitsejaid väärima ja Viljandis tuleb järele aidata neist viimast.
Kõige olulisem su loo (“Kas võimu nimel on kõik lubatud?“, 16 jaanuar) peale on öelda, et räägi ikka asjast, mitte inimesest, kui vaielda tahad. Sina sõimasid minu kui su tegude kriitiku lihtsalt pikalt ja põhjalikult isiklikult läbi, aga oma inetu teo ja inetud kommentaarid jätsid põhjendamata.
Ühtegi tõsist kinnitust vabaduse aadetele sult ei kõlanud ei teo ajal ega oma oponentide materdamisel, sa hoopis poseerid piltidel uhkelt ja ei maini poole sõnagagi, et sajad su klaköörid ja su oponentide mõnitajad sotsiaalmeedias sinust valesti aru. Ukraina värvide asendamisest ei olnud tookord ju juttu, sa nautisid toetust kõrvaldamise eest. Avalik amet nõuab avalikke aateid, mitte kiidusõnu endale ja oma reitingutele.
Su sõimule osutamisel ei taha ma küll jääda paljasõnaliseks, aga ei hakka kõige isiklikumat laimu siin näidetena ära tooma. Kuid väitluskunst ei ole ka sellised sildistamised ja üldistamised nagu “ligilollus”, “lõpp ligi”, “seosetu heietus”, “pritsis sappi ja sõimu”, “samalaadseid võib leida kümneid, kui mitte sadu”. Ei puutu asjasse seegi, et keegi su kriitikuist on Reformierakonnast, sest sinu hoiakud, tegu ja sõnad on sinu omad ja pahameel selle peale on ühine – kui nii soovid – ka mitme erakonna, sealhulgas sinu partei toetajatel.
Stiili pole ka su sõnavalingus nagu “propagandakampaania”, “valimiskampaania”, “Reformierakond”, “valesüüdistused”, “käivitati massiivne”, “mängu toodi üleriigiline tegija Jürgen Ligi”.
Mind ei “too mängu” mitte keegi, ma ei kasuta vôõraid mõtteid ega sõnu kunagi ega võta vastu isiklikke korraldusi. Ükski reformierakondlane enamasti ei tea ette, kui ma lehele või sotsiaalmeediasse kirjutan. Aga ma ei kahtle, et mängu toodi sind, sa lihtsalt ei saa aru, kui vastumeelt oli su tegu ja sõna ka vana kooli isamaalastele.
Ja vaba maailm pole ainult üleriigiline, vaid lausa riikidevaheline ja moodustab praegu suure osa mu tööst. Vähemasti südames peaks midagi sellest olema ka munitsipaalpoliitikul, et me ei peaks riigina tundma sellest Viljandi pärast häbi. Minugi poole on Viljandi pärast pöördunud hämmastusega Ukraina esindused ning tänuga kodanikud lippude eest mujal.
Valimiskampaania-jutt oli hädine takkajärgi ehk sulle endalegi, sest valimiste vahel polegi pikemaid vahesid kui praegune. Kui tegid, on soovitus, siis selgita ilma kriitikuid süüdistamata, muidu kinnitad nagu praegu ainult muljet, et ilma kriitikata poleks sa lippe heisanud ja piirdunuksid värvide põlastamise ja ära koristamisega.
Su samm oli parimal juhul hoolimatu. Kriitika peale peaks su selgitustes sel juhul olema kahetsevat tooni, et kuidas sa tegid ettepanekuid ja andsid korraldusi, aga vahepeal oli arusaamatus ja kommentaarides plaksutati sulle asja eest, mida sa teha ei tahtnudki. Ainult nii oleks neis selgitustes ka usutavust.
Lipuseaduse taha ei maksa pugema jääda. Eesti lipu kohta on Eesti lipu seadus, mis Ukraina värvide kasutamise kohta ta ei käi. See on kujundaja valida ja vaieldav. Kujunduse ja paigutuse muutmiseks on aateline ja lugupidav asjaajamine seda avalikkusele alati seletada enne, mitte tagantjärele õigustada ja rahva toetust kiita, nagu tegid seekord.
Seosetuse etteheitega mulle näitasid täiesti asjata välja, et vaba maailma üldistest põhimõtetest ei ole sa ei kodaniku ega parteilasena midagi kuulnud. Uuri neid, need on kaugelt sisulisemad asjad kui oma riik ja lipp. Ka Ukrainat ja Eestit need, mitte lihtsalt ühine vaenlane, viimastel aastatel seovad ja neid tähistab selline mõiste nagu liberaalne demokraatia. Üks meist on ta võrreldes enamusega lääneski hiilgavalt rakendanud ja toetab teist selle, mitte ainult elu ja maa, eest võitlemisel. Mõtle sellele südames, et järgmisel korral aru saada, miks ma muredest su erakonna unustamiste ja taganemistega poliitikavalikutest, mis varem olid ühised, samuti kirjutan. Lipud on ju vaid asja enda sümbolid.
Lõpuks, ära kunagi tänita, vaid argumenteeri. Sina mulle vastamise asemel tänitasid mind mu sõnade eest kaugetel 2002. ja 2009. Need ei puutu asjasse taas üldse nagu on rumalad ka su tõlgendused neile. Esimene juhtum oli isiklik sõnum, millel oli kaalukas põhjus. Ajaleht laimas last ja rikkus tema elu. Ajakirjanik on seda kirjalikult kahetsenud ja mõistab mind. Teine oli blogi sõnademäng, milles sinu parteikaaslane uskus ära tundvat enda. Aga asjata läks sellest teada andma ja kujundeid otsesõnadeks tõlkima.
Ma ise, muide, õpin kogu aeg ja ei kirjuta selliseid asju enam ammu. Varem ma ei teadnud, et sõnumisaladus poliitiku suhtes isegi inimlikult kõige raskemas olukorras ei pruugi kehtida ega ka seda mitte, et sõnu saab ka kõige pahatahtlikumalt tõlgendada. Ent sina, Jaak, õpi algatuseks ära, kuidas rääkida asjast ning seda ausalt ja avalikult.