Mida rohkem õnnestub poliitikutel hoida parlamenti sõnasõdades ja pilke enda tantsusammudel, seda vähem paistab silma nende kehv analüüsivõime ja argumentide puudus.
Viimase nädala näidetest vajaksid käsitlemist nii EKRE lubadus «saada hinnad alla» kui ka Keskerakonna positsioonivõtt, et maksuvaba miinimumi taastamine kõigile «teeb rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks» (PM 18.11). Peale täieliku poliitilise suva puudutavad need maksunduse ja inimeste toimetuleku riikliku juhtimise võimalikkust.
Üldisem paratamatus on, et inimeste toimetulekut saab mõjutada siiski neilt endilt kogutud maksude arvel, madal üldine maksukoormus aga on üks riigi käes olev soosimise võimalus heaolu allikale – majandusele. See ei tähenda, et iga maksuvähendus oleks hea. Enamgi veel, politrukkide pakutavad maksusoodustused mõjuvad üldreeglina soovitule vastupidi, pakkudes niigi piiratud eelarvest võite eeskätt kõige maksejõulisematele.
Propageeritavad energiamaksude vähendamised aga ergutavad niigi defitsiidis oleva kauba nõudlust ja hoopis tõstavad hinnasurvet. Ent maksuvähendus tekib taas ennekõike maksejõulisematel, sest neil on rohkem ruutmeetreid, kubatuuri ja seadmeid.
Hästi põhjendatud maksusoodustusi on kaks – pensionikogumise oma ning tulumaksuvaba miinimum. Sest mõlemad on üsna neutraalse toimega.
Esimene aitab igaühel vähendada sissetuleku langust vanaduspõlves, mis tuleneb pensioni- ja teenimisealiste suhte halvenemisest. Maksuvaba miinimum aga võimaldab teha isiklikke valikuid ilma täiendavate soodustuste ja toetusteta aina uutele valdkondadele, millele on pidev ja massiivne nõudmine ja pakkumine üle välja. Erinevalt maksuvabast miinimumist pole neil lage ja nad jaotuvad väga ebavõrdselt suurema tulu ja tarbimise kasuks.
Keskerakond ja Taavi Aas on võtnud väita vastupidi, et just maksuvaba miinimum kõigile 700 euro tasemel teeb rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Kuigi see väide on kohe pealkirjas, ei jõua Aas oma loos veel selgitusteni, kuidas vaesemad vaesemaks jääksid. Rikaste rikkamaks saamise põhjenduseks toob ta, et võidu saavat ainult need, kelle tulu algab 2100 eurost, ning see kuluvat ära mõisate ja basseinide kütmiseks.
Võimas peab olema mõõdupuu, mis näitab rikkuse alguseks kaht tuhandet eurot kuus. Ent basseini ega mõisat ei võimalda ka kordi kõrgem sissetulek, rääkimata laega maksuvabastusest.
Maksukriitika ise läheb aga otse rappa. Tegelikult algab pakutav maksuleevendus 2100 asemel 500-eurosest sissetulekust tuleval aastal kehtima hakkava 654-eurose miinimumiga võrreldes küll pisut hiljem, sest nende vahel maksuvabastus siis juba kehtib. Järsemalt suureneb ta 1200 eurost alates – jälle nii summaarselt kui suhteliselt, sest praegu hakatakse seal miinimumi ära võtma. 2100-eurose tulu juures aga võit mitte ei alga, nagu väidab Keskerakond, vaid hoopis enam ei kasva.
Kehtiva süsteemi põhimõtteline häda on selles, et vahemikus 1200 kuni 2100 eurot võetakse maksuvabastust ära ja nii kujuneb tulumaksuks viiendiku asemel 34,5 protsenti. Sealt edasi ollakse maksuvabast miinimumist aga juba ilma ja 20 protsenti taastub. Keskklassile tehakse nii lihtsalt liiga. Selline oli Isamaa nõudmine Ratasest peaministri tegemiseks. Hääli see ei toonud ega ka õnne – ei rõõmusta see palga saajat, kellele laekub vähem, ega maksjat, kellel on kallim, ega ka autoreid.
Probleem on fundamentaalselt erinev Keskerakonna kirjeldatavast. Lõviosa leevendust saavaid palgasaajaid asub tuluvahemikus 654 kuni 2100 eurot. Keskmine palk näiteks – aga tuleval aastal on sammu pidamiseks vaja arvestada tõusuga 1800 euroni – iseloomustab väikelinnades elu hoidvaid tööstusettevõtteid. Sellest tervelt viimane kolmandik jääb praegu kõrgema maksumäära alla. Sest 34,5-protsendine tulumaks ehk palgatõusu pidurdamine ja tootlikuma töö tõrjumine algab 1200 eurost.
Õpetajate keskmine palk tõuseb 2023. aastal Keskerakonna mõõdupuu järgi rikkuse piirini, 2048 euroni.
Juba Ratasega 2016. aastal tehtud võimukaup nägi ette kõrgema maksu õpetajate keskmise palga lõpus. Praeguseks tabab kõrgendatud maksumäär ka näiteks miinimumpalku, keskmistest rääkimata, nagu kultuuritöötaja 1600 eurot, politseiniku 1849 eurot, õpetaja 1789 eurot. Õpetajate keskmine palk tõuseb 2023. aastal Keskerakonna mõõdupuu järgi rikkuse piirini, 2048 euroni.
Maksusüsteemi tõhusus on muidugi palju üldisem hüve kui üksikisikutele «raha kätte» ja enamjaolt on Eestis maksundusega võrdlemisi hästi. Süsteem tervikuna on Tax Foundationi arvates kaheksa aastat olnud maailma kõige konkurentsivõimelisem. Selle hoidmiseks on meil tarvis kaitsta ennekõike kolme põhimõtet: riiki tuleb rahastada maksumaksjat ja majandust kõige vähem häirival moel, tulu ja tööd maksustada madalalt ning sotsiaalpoliitikat ei tasu üritada teha maksueranditega.
«Rikkad saavad rikkamaks ja vaesemad vaesemaks» juhtub tõepoolest pea kõigi maksusoodustuste korral – aga just peale maksuvaba miinimumi. Keskerakond ja EKRE aga teevad teisiti. Näiteks toidu käibemaksu alandamine, üks sellesügisesi kordusetendusi, ei too teiste kogemuse järgi isegi püsivat hindade alandust, ent eelarvele maksaks sadu miljoneid.
Isegi kui see Eestis teisiti oleks, jaguneks tarbija võit ja eelarve kaotus ometi enamuses neile, kes riigi abi ei vaja, kellelt hoopis riik olemasoluks makse vajab. Vaeseim kümnendik maksab toidu käibemaksu Praxise ühe uuringu järgi pea kolm korda vähem kui jõukaim kümnendik ja kaks korda vähem kui mitu jõukuselt järgmist. Nagu öeldud, sarnane, aga veel palju suuremate kääridega, on pilt energiamaksudega, tulemus ent on veelgi suurem defitsiit ja hinnatõus.
Ise hakkama saajaid ei tohi ekstra toetada ega ka mitte alla tirida, mida Keskerakond tahab teha astmelise maksustamisega.
Keskerakond on kogu hinnakriisi ajal rõhutanud, et aidata tuleb kõiki. Nende «maksame kinni pool elektriarvest», «vaadake aknast välja, inimesed karjuvad appi, mõelda pole aega», «kõik inimesed on hädas», «kõik meetodid on head», tooksid eeskätt just «rikastele» hoopis suurema boonuse kui 140 eurot kergendust 700-eurosest maksuvabast miinimumist.
Aga nad pole ainsad. Mitu maksuerandit, nii kehtivad kui valimisprogrammidesse juurde surutavad, toetavad inimeste väga isiklikke valikuid harrastustes, täiendavas pensionikogumises, säästmises või meditsiinis ühisteks asjadeks mõeldud riigieelarve arvel ning selge eelistusega nende suunas, kes riigi abi ei vaja.
Põhjendus «süsteemi raha juurde» on õõnes, sest tähendab probleemi asukohas ja nõrgematele tegelikult maha ja ilma jäämist. Vahendeid solidaarseks poliitikaks jääb vähemaks, aga nad ise ei ole võimelised nii palju säästma, teenust ostma ega maksu maksma, et võrdselt selliste riigi toetusteni küündida.
Selle tulemusena murenev sotsiaalsüsteem ja riigi rahanduslik jätkusuutlikkus ei ole jätkusuutlik ka poliitiliselt. Seda peaksid mõistma jõukamad, kes neid ettepanekuid poliitikutele ikka ja jälle isiklikust ja oma grupi vaatenurgast ette lükkavad.
Maksusüsteem tuleb hoida tõhus ja ühetaoline ning maksumäärad madalad. Õiglusena ei tohi käsitleda mitte sissetuleku suurenemise kohtlemist kõrgema maksumääraga, vaid loobumist maksusoodustustest, (energia)toetustest ja subsiidiumidest, millest suurema võidu saavad maksevõimelisemad. Ise hakkama saajaid ei tohi ekstra toetada ega ka mitte alla tirida, mida Keskerakond tahab teha astmelise maksustamisega.
Siit kokku ka mu vastus, kust võtta ühetaoliseks 700-euroseks maksvabaks miinimumiks raha. Kõrgem ja üldine tulumaksuvabastus on suuremate tarbijate ja maksumaksjate eelistamisest vaba ning hea kompromiss halbade algatuste ärahoidmiseks. Igaüks saab oma valuvaigisti maksuvaba tuluna ja võimaluse teha seal sees isiklikke valikuid ise, mitte riigi toetusel. Kõige vaesematele jäägu muidugi otsene rahaline abi.