Seekordse Helme põhiolemus ei erine tavapärasest. On pime usk oma perekonna ja erakonna jumalikku äravalitusse, aga täielik hoolimatus oma riigi vastu väljaspool enda partei piire. Perekonna tekstides pole kunagi ühtki ideed Eesti paremaks tegemiseks, küll aga on probleemide loetelu ilma lahendusteta ning süüdistusi ja laimu oma oponentide aadressil.
Seekord nõuab Mart Helme presidendilt seaduste mitteväljakuulutamist, nimetamata selleks põhiseaduslikke argumente. Paari nädala eest sõimas Martin Helme Riigikohut allumatuse eest ja lubas seal puhastuse teha, kui võimule tagasi saab. Enne seda sõimas ta parlamendis õiguskantslerit. Ja enne seda oli lubadus, et EKRE ei lase riigikogul ühtki seadust ilma usaldushääletuseta vastu võtta ja et kõigil peab kogu aeg oksemaik suus olema.
Sellest lubadusest on nad ka kinni pidanud ja kutsuvad vabariigi presidentigi oma kampa. Õigustus on, et praegune valitsus ega riigikogu pole legitiimsed ja tuleb laiali saata. Ent Eesti riik on ehitatud põhimõttel, et ükski partei ei saa valimiste aega valida omakasu järgi. President, õiguskantsler ja riigikohus on Eesti arhitektuuri järgi sõltumatud, seadusandlik ja täitevvõim aga valitakse iga nelja aasta järel rahva arvamust küsides, mitte riigi toimimise takistamise teel.
Agressioon oma riigi vastu
Regulaarsed valimised võimaldavad riigil teha ka vajalikke ebameeldivaid otsuseid riigi kestmiseks, mitte ainult pidevaid populaarsusvõistlusi. Kui rahva poolt ametisse valitud alluksid valimiste kaotajate terrorile nagu see praegune, satuks riik lõputu veritasu keerisesse. Terrori legitimeerimine tooks ka vastuterrori legitiimsuse. Ükski valitsus ega Riigikogu koosseis ei saaks siis enam teha pika vaatega otsuseid, sest peaks vastutustunde tõttu ameti maha panema. See poleks enam vaba ja kiirelt arenev Eesti, vaid parteide diktatuur. Kõik soovitused kompromissiks ja „sammuks tagasi mõlemalt poolt“ on praeguse meelevaldse destruktsiooni juures sama head kui rahu nõudmised Ukrainas.
Agressioon oma riigi vastu ei tohi kohata muud kui otsustavat vastupanu. See ei tähenda, et koalitsioon oleks teinud ainult selliseid otsuseid, mis ei vääri vaidlemist. Näiteks oli tarbetu kompromissitus homoabielude puhul, kooseluseaduse rakendamine võinuks olla paras kompromiss. Kuid see otsus oli enamuse tahe ja õigusi tagasi selles riigis ei võeta. Ning kompromissi ei saa teha Eesti jätkusuutlikkuse arvel, mispärast ei saa tolereerida ka parteilisi rünnakuid sõltumatute institutsioonide ja parlamendi vastu, rahaliselt üle jõu otsuseid, mida tuleb eelmiste kompromisside tõttu parandada praegu, ega hoolimatust keskkonna suhtes.
Kõike viimati nimetatut kehastab paraku praegune opositsioon – EKRE kõige nähtavamalt, Isamaa looritatumalt ja Keskerakond ebajärjekindlamalt. Eesti poliitika on selle tulemusena juba mitmendat valitsust järjest muutunud väljapressimiseks ja vorstikauplemiseks, kus riigi toimimise asemel on esikohal parteide huvi olla populaarne. Üle hulga aja on tänavu võimalus seda kurssi korrigeerida, ent selleks peab parlament saama jälle pidada debatte ja seadusi tavapäraselt vastu võtma. Usalduse sidumised eelnõudega on ka lahendused, aga hädalahendused, mida ükski valitsus ei tahaks, kuigi need on põhiseaduspärased.
Jutt käib, aga midagi ei öelda
Praegune ei ole obstruktsioon otseselt ühegi seaduse vastu, vaid destruktsioon parlamentaarse korra ja kogu riigi suhtes, mida korraldavad valimiste kaotajad. Parlament ei ole saanud juba terve aasta debateerida ega seadusi tavapäraselt vastu võtta.
Selle asemel on olnud vähemuse tühi loba, rämpseelnõud ja -arupärimised ainsa eesmärgiga riigi toimimist takistada. Tohutu eneseiroonia mahub Mart Helme väitesse, et see ongi parlamendi töö, kui saalis istub ainult tema partei, vahest pool Reinsalu omast lisaks, sest tase on nii väljakannatamatult madal.
Enamuselt on sõna ära võetud, jutt käib, aga midagi ei öelda ega kedagi kuulata, rumalus ja pahatahtlikkus täidab eetri. See olukord ei ole põhiseadusega kooskõlas. Iga patrioodi missioon on riik toimima panna ilma tema vaenajatele alistumata.