MARKO SUURMÄGI küsis mu põhjendusi, mispeale pean alustuseks vaidlema ta enda omadega samas asjas. Tsiteerin 26. novembri Sakalat: « jääb endiselt hüüdjaks hääleks kõrbes: tema katuseraha jagamisel ei osale. Tema ongi aastaid hääli püüdnud sellega, et (katuseraha) ei tilguta». Ainult loll ju püüaks hääli kõrbes, kui nood on linnades ja külades ning kõik teised neid ikka just seal rahaga peibutavad.
Raha kõneleb, selles on ajakirjanikul õigus ja ta on populaarsem kui põhimõtted. Ent riigi ehitamisel on tarvis ka südametunnistust ja sõltumata valimistest koputan mina sellele, et mõistuse kõrval südametunnistuse kuulajad oleksid enamuses. Ilma moraalita tarkus mandub ning hakkab õigustama ka vargust ja korruptsiooni, tegema kahju kõigile.
Just selle pärast oleme ju kommete, tavade ja seaduste vormis kokku leppinud, et ei aja rahakotte segi – isegi mitte selleks, et teha head oma lapsele, parimale sõbrale või naabrile. Heategemisel on kriitilised küsimused, ega teistpidi tehta suuremat halba ja mis juhtuks, kui kõik samuti käituksid. Katuseraha tähendab möödaminemist maksuraha kasutamise reeglitest, arengukavadest, hangetest, konkurssidest, analüüsidest, taotlustest, enesetõestustest, aruannetest ja konkurentidest ning kasu sellest laekub endale.
Aga riik ja tema rahakott ei ole tehtud omakasuks, vaid ühiseks kasuks ühisest eelarvest ning asjadeks, mis riigina saavad paremini tehtud kui üksi. Kolleegi, katusepakkumise pikaajalise tšempioni ja riigi rahapumba kontrollija lemmiklause on «Riik on selleks, et inimesi aidata». See ilu aga tähendab tal tõlkes «Riigi raha on selleks, et aidata mind tagasi riigikokku». Ta ei ole kunagi avaldanud muid põhimõtteid riigikorralduse ega -rahanduse miljardite kohta, kuid ta valitakse ikka ja jälle tagasi riigikokku riigi raha mõne tuhande kaupa puistamise eest igas oma maakonna väravas. Kulutamata sentigi ise, võidab ta nelja aasta palga alati.
SULEV KANNIMÄE ettepanek rahastada oma küla valgustamist riigieelarvest on kah pettumus. Fraktsiooni juhina suutsin omasid eemal hoida kogu moraalitust jagamisest, ent viimastel kordadel on mure konkurentsi ebavõrdsuse pärast ka paljud meist murdnud. Tänavugi olen rääkinud ja sõnad peale lugenud, et isiklikud seosed on igal juhul keelatud. Siin astus kamraad sellest üle ning ajas segi omavalitsuse ja riigi rahakoti.
Kui riik otsustaks külasid Toompealt valgustama hakata, peaks tal selleks olema palju rohkem raha ning suur plaan, kus külade vajadusi võrrelda ja kaaluda. Riigikogulase suvila pole siin aus vajaduse mõõdupuu. Aga isegi Viljandi vald, kelle kaalumise ja rahakotiga peab siin tegu olema, pole oma valikuid ega ettevalmistusi veel teinud.
Ent Sulevile ei tohi ka liiga teha, kui ajalehtedes reklaamitakse ja kiidetakse praegu heaks hoopis hullemaid vägitegusid. Pealegi ei püüa ta enam valimisteks hääli erinevalt enamikust ning valgustus on siiski üsna ühine asi ja Mähmal talvitajaile hoopis vajalikum kui üksikule suveasukale.
AUS ON NEIST asjust laiemalt rääkida. Riigikogu vastutus on, et riik teeks kogu oma võimaluste ulatuses tarku, õiglasi ja reeglipäraseid otsuseid.
Tuleval aastal on kulutada 16 miljardit, millest populaarsust pakkuv katuseraha moodustab murdosa. Arukat väitlust, milliseid kulusid millistele eelistada ja mis oleks kõige targemad meetmed, me enam peaaegu ei kuule. Kõik loevad ette kuluridasid ning tahaksid neid juurde tekitada. Rahaallikana viidatakse ainult valitsuse reservile, kus vaba raha pole ja mille maht on ettepanekutest mitu korda väiksem. Kulutamise põhimõtete parandamise asemel pingutatakse, et neid rikkuda, miljardite asemel keskendutakse tuhandetele, mida saaks valijale müüa isikliku teenena.
Kirik on meil riigist lahutatud, kuid kõige populaarsem katusepakkumine riigi rahaga käib kodukirikule. See pole tänavavalgustusest millegi poolest isetum. Kirikute korrashoidmiseks ongi tarvis ka riigi raha ja kogudused ei pruugi ise toime tulla, kuid selleks on eraldi programm ning tuleb ära kuulata kirikute nõukogu ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku eelistused. Aga raha antakse vaid isiklikust suvast ja isikliku sildiga, et kokku koguda hääled. Usuleige enamuse ja ateistide arvamust nende maksude kasutamisel kah ei küsita ning oma valikut avalikult suuremasse pilti ei asetata.
RIIK KULUTAB sadu miljoneid kooliharidusele, pingutades hoida regiooniti võrdseid võimalusi, kvaliteeti ning koolivõrku jõukohasena. Aga hääled nopitakse taas teisiti ja ei maksa minna õnge, see pole regionaalpoliitika ega regionaalsed investeeringud, millena asja poetiseeritakse.
Pool kogu katuserahast saadetakse pealinna ja tema rikkaimatesse naabervaldadesse. Katuseraha saamise tšempion on üks Tallinna kool, kuhu panevad oma lapsi prominendid, kool, mis naudib erikohtlemist ja mis näib siiski kogu aeg elavat üle jõu. Seekord tullakse Toompealt appi ka konkreetselt peldikuid ehitama ja põhjenduseks tuuakse, et koolil on «palju objekte», sealhulgas loss. Jõukast Tallinnast on neile vähe ja vähe on ka sihtasutuse priskest kasumist enda kõrval. Kool on teistest võrdsem oma sidemete pärast ja saab endale lubada kinnisvara ilma kohustuseta soetada seda jõukohaselt, see kohustus lasub teistel.
Riigikogulaste eriline katuserahalemmik on ka sport, sest sealgi annab võõra rahaga peibutada publikut, sportlasi ja lapsevanemaid. Kui ajada asja nagu kord ja kohus, tuleks seda teha Eesti olümpiakomitee ja alaliitude kaudu. Nemad jagavad raha ühtsete põhimõtete alusel, ent poliitik jääks preemiata ja tema nimi varju. Maksumaksja rahaga ei tohiks luua ebavõrdsust ning ühele sportlasele või klubile kunstlikku eelist teiste ees. Riigikogulaste puhul on valiku alus ikka ja jälle ka isiklik seotus, kas enda või oma laste harrastus, mis on taas ihulähedasem huvi kui tänavavalgustus. Ent oma rahaga poliitik helde pole, nagu on võõraga.
MORAALNE allakäik on ka teistsuguste mittetulundusühingute eelistamises ja printsiibitus riigileivale võtmises. Et sellega ei teki võrdset kohtlemist ega vastutust, on katuseraha vastaste esireas ka mittutulundusühingute ja sihtasutuste liit. Omal ajal suutsin ma vähemalt «tegevustoetused» välistada ning piirduda ka nende puhul defineerituma avalikuma huvi ja investeeringuga. Nüüd koheldakse juhuslikke eraühinguid kui riigiasutusi, kes saavad endile ülalpidamise, kui ainult poliitikult küsivad, mitte reeglite, valiku ja riigiga koostöö põhjal. Ühingute liidu tuge aga ei küsita, sest nii kaoks rahalt nimesilt.
Muidugi on tore, kui hooldekodu saab mõne tuhande vajalikeks vidinateks, aga elementaarne on, et kulutaja peab ka siin olema omavalitsus või üleriigiline programm, kui pole poliitik ise. Samad helded käed kontrollivad tegelikult omavalitsuse eelarvet, aga Toompealt paistab nimi kaugemale. Ka puudega inimeste ühing vajab toetust, aga motiiv ja süsteem peavad olema teised, mitte kahel toolil istuja enese huvi ja suva.
OMAVALITSUS otsustagu ka kohalike pensionäride ühenduste toetused. Aga siin on asi omamoodi võigas, sest mõlemad igal aastal võõraid tuhandeid oma käega poetajad peaksid tegelikult tegema ära oma töö, milleks pensionäride puhul on kõige vahetumalt maksu- ja pensionisüsteem. Nad on teinud siin hoopis kahju ning alates 2017. aastast kogunud pensionäridelt aina enam miljoneid tulumaksu. Alles 2023. aastal saame keskmise pensioni tulumaksuvabastuse taastada, aga mitte nende algatusel.
Peidetuma, palju suurema ja parandamatu kahju on teine neist teinud pensionisamba lõhkumisega. Enda ühepäevakasuks laskis ta teise samba paremaks tegemise asemel sellest välja korraga miljard eurot, mille võrra on tulevased pensionid väiksemad, praegune inflatsioon aga kõrgem. Seda ei korva mitte kuidagi reeglipäratu meelehea pensionäride ühingutele.